Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/299

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

291


Neitsikese meelitus.

Neitsikene, neitsikene!
Mis sa tõrgud meile tulles?
Singud meile saadessa?
Meie õued lõuendissa,
Karja-aiad kangassa,
Pinud pikassa linussa,
Räästad sea-lihassa,
Katused kana-munassa.
Meil on lauad hästi seatud,
Paremini pandud pingid;
Tüwi otsad ukse poole,
Ladwa otsad lapu poole,
Pudelid on pruudi poole,
Kannu kõrwad naeste poole,
Kapa kõrwad meeste poole;
Meil on tuba tunde-puudest,
Ahi on awa-luudest,
Keres on mere-kiwidest,
Põrmand on puna-paedest.
Neitsikene, neitsikene!
Mis sa kardad meile tulles?
Ära karda, neitsikene,
Ära karda, ära kurda,
Ära, lõoke, lõdise,
Ära, wärwuke, wärise!
Seda kardad kaela katki,
Et sul palju põugesida,
Enam hõbe-helmesida!
Kardad pandiks paisatama,
Leiwa ette leisatama.
Ära kurda, ära karda!
Meie õues kuusi aita,
Üks siin ohib otradesse,
Teine kaerasse kahiseb,
Kolmas liigub linnaksida,
Neljas nikerdab nisuda,
Wiies Rootsi rukkisida,
Kuues ju kõwa rahada,
Mis on muiste mungad teinud,
Wanasti martrid tagunud.


Kiige-lugu.

Laske maha, ma paluksin,
Siia mustale murule,
Kõletanud kõlgastele!
Kui ep lase, en palugi:
Küll ep mina õõtsun õhtuni,
Kiigun keskehommikuni,
Liigun laia walgeni.
Küll ep leppa lüpsab lehma,
Küll ep kaske saadab karja,
Küll ep kuuske kurnab piina,
Waherpuu joodab wasika.



R. J. Winkler.

Juba enne (lehekülg 253) oleme R. J. Winklerit nimetanud, kuid arwame tarwis olewat siin kohal weel iseäranis tähelepanemist tema