289
Lepa sirgee süleje,
Kase kalli kaendelaie,
Aawa halli hõlma alla!
Kellel kurdan kurwad meeled,
Kellel haigeed halatsen,
Kellel wihad weeretan!
Kiwile, kirikutele,
Paele papi wälja pääle?
Kiwi on kõrki, ei kõnele,
Paas on paksu, ei pajata;
Kiwi ei mõista neiu keelta,
Paas ei neiu palweeida. —
Kurdan kullerkuppudele,
Hallan angerwaksadele,
Nutan noorele rohule?
Kullerkupud kolletawad,
Angerwaksad hallitawad,
Rohi noori nõrgastelleb,
Minu kulla kurtedessa
Minu hanne halladessa —
Meie kaksi waesta lasta
Läh’me pühapäew kiriku,
Walged rätikud päässa,
Walged rätikud käessa,
Nutu-kirjad rätikussa.
Läh’me ema haua pääle,
Läh’me isa haua pääle! —
Eita hauasta kõneles:
„Kes see liigub pääle liiwa?
„Kes see astub pääle haua?“
Mina mõistan, kostan wasta:
„Tütar liigub pääle liiwa,
„Tütar astub pääle haua.
„Tõuse üles emakene!
„Tõuse üles isakene!
„Tõuse mu pääd sugema,
„Jala tallaje harima,
„Ande-wakka walmistama,
„Kirstu kaanta kinnitama!“ —
Ema hauasta kõneles:
„Ei wõi tõusta, tütar waene,
„Ei wõi tõusta, ei ärgata,
„Muru kaswan’d pääle mulla,
„Aru-heina pääle haua
„Silmil on sinine metsa,
„Kulmul on kulu puna,
„Jalul on jalaka-metsa,
„Pää lael on pärna-metsa.
„Jumal su pääd sugegu,
„Maria wakka walmistagu,
„Kirstu kaanta kinnitagu,
„Jala allaje harigu!“—
Mina hakkan nuttemaie:
„Tõuse ikka, eidekene!“ —
„Ei wõi tõusta, tütar waene —
„Sööda muru mullikale,
„Aru heina härgadele!
„Murul mullikad wägewad,
„Aru-heinal härjad suured.“ —
Oleks liiwast liitemine,
Hauasta harutamine,
Tooksin linnast liiwa-sõela,
Alewista harwa sõela,
Turulta tulipunase,
Misga sõeluksin sõmera,
Misga liiwa liigutaksin,
