288
Tatterad toa tahaje,
Läätsed käänas kändaaie.“
Tuli tähte-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis aidastana:
„Talli wiige tähe hobune,
Tähe lauku laterie,
Andke ette heinasid,
Kandke ette kaerasid,
Peitke peenie linuje,
Katke laia kanga alla,
Silmad siidie magama,
Kabjad kaeraje lebama! —
Ise tähte istutage,
Ette see ihutud lauda
Taha see tahutud seina,
Alla pinki pihlakane,
Ette need road rohised,
Pääle pipparad paremad.“
Toodi siis tähte tubaje:
„Söö tähte, joo tähte!
Ela tähte rõõmsasti!“
Tähte mõõkada teristab,
Kulda-helkuda helistab,
Kannus-kardada keristab.
„„Ei taha süüa, ei taha juua:
Tooge mu oma tubaje,
Saatke Salme põrmandale!““
Salme hüüdis aidastana,
Üle õue hooneesta:
„Peiukene, poisikene,
Andsid aega kaswadessa
Anna aega ehtidessa!
Kaua ehib see isata,
Kaua ehib see emata,
Kaua waene wööde läksi!
Ei ole eite ehtimassa,
Wanemaid wahwistamassa.
Küla eided ehiwad,
Wanad naesed walmistawad.
Küla annab külma nõuu,
Rahwas raudesse südame!“
Maha jäetud pruudi kaebtus.
Mina üksi kui see teder,
Weel on tedrel teine pool;
Mina üksi kui see pääsu,
Weel on pääsul pääwanem;
Mina üksi kui see kurg,
Weel on kured kuuekesti;
Mina üksi kui see part,
Weel on pardil paarimeest;
Mina ikka ainuüksi!
Mul ’pole oma isada,
Mul ’pole oma emada;
Susi on mind susutanud,
Karu on mind kaswatanud,
Metsa mära mängitanud.
Kõik kullad lähewad koju —
Kuhu läen mina isata!
Kuhu läen mina emata!
Kuhu weeren wennatagi!
Kuhu astun audujata!
Kiwi juurde, kännu juurde,
Puu juurde, pädaka juurde,
