283
Ikka pean ees olema,
Tuli tulda taewadesta,
Walas wihma warwadesta.
Enne päewa lõikan parmu,
Lõikan parmu, lõikan kaksi.
Pere-tütar pikka, laiska,
Magab wööta woodiessa,
Kuu tall’ paistab koppelisse,
Päike paistab päälusele,
Siis on mõte põllul’ minna.
Sepakene, poisikene,
Tee mull’ tinane sirpi,
Wala waskne warrekene,
Ma laen põldu lõikamaie,
Keskelt keeru kaerukesi,
Nurme otsa odrakesi,
Nase pääle nairikesi;
Ei jäta liblesid liikuma,
Ega kõrke kõikumaie.
Laulu wõim.
Kui ma hakkan laulamaie,
Laulamaie, laskemaie,
Mõni mees jääb mõtelema,
Mõni naene nutelema,
Kuusi kubjast kuulamaie,
Seitse walda seisamaie,
Arwawad kägu kukkuwat,
Laanelindu laulawada.
Mina laulsin wälja päälla,
Saare nurme keskeella,
Nii kui kägu kuusikussa,
Nõtkus meie nõmmikussa.
Wanad poisid.
Wanad poisid, waljud poisid
Wiidi müürile magama,
Seni kui tõlda tõrwati,
Wana ratast raswati.
Siis neid wiidi kauba ette:
Wiis sai wana wiisu ette,
Kuus sai kuiwa kinga ette,
Sada sandi saapa ette,
Tuhat tuuli-luua ette.
Woldemar von Ditmar oli agar juba 19. aastasaja hakatusel Eesti rahwa luuldeid koguma. Aastal 1815 awaldas ta sääraseid luuletusi terwelt 48 tükki Rosenplänteri „Beiträge’s“ IV. wihus lhk. 134. Paneme siia nendest mõne ainsa üles:
Pulma-laul.
Oh seda elu ja õnne!
Oh seda pidu ja põlwe!
Oh seda lusti ja rõõmu!
Sul on need ilusad silmad,
Mul on weel haledam süda.
Suud, käed tahan sull’ anda,
Käe pääl tahan sind kanda.
Sini-sukka meistri-mehe poega,
Puna-pärga talu-mehe tütar:
Neist saab wiimaks üks paar.
