278
jooksis nende juurde. Küsiti: „Kes seda tegi?“ Kurat ütles: „Ise tegi, ise tegi!“ Teomehed naersiwad: „Kui sa ise tegid, kes wõib siis parata!“ Suri ära kõige uute silmadega; sest saadik kuradit ei olegi. Rehepapp saatis koera kuradit maha matma. Koer ei jõudnud mitte ja wõttis rebase appi. Ei jõudnud kahekesti weel mitte; wõttis roti weel appi. Hakkasiwad wiima; tundsiwad, et sest koguni weel abi ei olnud. Koer murdis roti ja rebase ära; wõttis hundi appi, matsiwad kuradi walge hobuse sita hunniku sisse maha. Siis pidasiwad matuseid. Wõtsiwad roti ja rebase roaks; koer peeretas, hunt tantsis. Seda wiisi oliwad kuradi matused.“
Nõnda need jutud. „Beiträge“ seest XI. wihus ja teistes leiame weel suure hulga wanu-sõnu ja mõistatusi, kuid jätame need ruumi puuduse pärast siia panemata. Juba see, mis oleme siia pannud, näitab selgesti küllalt, kui suure hoolega Eesti rahwa elu on tähele pandud.
Needgi wäikesed näitused annawad selgesti tunnistust, et Rosenplänter soojalt Eesti muinaswaragi korjamisest osa wõttis. Kuid ka tema oli enese aja laps ja ei suutnud end eestlaste halwakspidamisest weel täiesti lahti teha. Seda tunnistas kõige päält see lugu, et ta üksikute kirjatööde tegijaid ja üksikute muinasjuttude ja luulete üleskirjutajaid, kui need eestlased oliwad, mitte ei nimetanud, kuna need, kui nad sakslased oliwad, ikka nimetatud on. Suure hulga Eesti sugust kirjameeste nimed on selle läbi 19-da aastasaja algusest koguni tundmata jäänud. Sest on Eesti kirjanduse ajalool wäga kahju, kuid raske saab siin aidata olema.
Kui wäga sõbraline ja waimustatud olek aga Eesti keele wasta Rosenplänteri äratusel oli wälja lagunenud, seda ei näita üksi tema kirjad, waid ka ta kaastööliste omad. Nõnda kirjutab keegi kaastööline „Beiträge“ IV. wihus järgmisel kombel: „Sakslased leidsiwad Eesti keele, mõtteteadliselt küljelt waadata, toore ja harimata eest — nii, et Liiwimaa esimesed usuõpetajad kui käemehed püha kohuse eneste pääle wõtsiwad seda alaealist last kaswatada. Mina olen ses arwamises: Nad