276
kui sa ennegi olid!“ Wiimaks andis ta temale ühe wäga ilusa leiwa-koti, mis palju ilusam oli, kui see endine kott. Ta tänas jälle ning läks rõõmuga ära, sest et ta mõtles jälle niisuguse koti olewat, kui see endine kott oli.
„Kui ta hakkas süüa tahtma, siis ütles ta jälle oma wana wiisi järele: kott lahti! Nii pea kui ta selle sõna ütles, nii kohe kukkus see koti suu lahti, ja kaks meest astusiwad kotist wälja, wemblad käes, need wemmeldasiwad teda õieti wemmeldamise wiisi. Mees sai hädaga nii palju weel öelda: kott kinni! Siis läksiwad need mehed kotti ja koti suu eest kinni. Siis mõtles ta: „Oot, oot, nüüd tahan ma jälle wennaga wahetada!“ Ta tuli koju. Wend nägi, et see kott wäga ilus oli, siis oli tal warsti himu wahetada, ja teine ei keelanud ka seda mitte, ning nemad wahetasiwad need kotid ära. Siis kutsus rikas wend kõik oma sugulased ja kõik saksad kokku, et ta tahtis sest kotist kõige esiti ühe sööma-aja teha. Kui kõik saksad ja wõõrad koos oliwad, siis hüüdis ta ise: kott lahti! Koti suu kukkus küll lahti, aga — kaks meest kargasiwad kotist wälja, wemblad käes, ja hakkasiwad neid wõõraid peksma ja peksiwad nõnda, et mõni mees sai ilma püksata toast wälja. Küll sai sääl see koti peremees peksa, küll saiwad ka teised mehed. Wiimaks sai see peremees hädaga weel hüüda: kott kinni! Siis läksiwad need mehed jälle kotti ja koti suu eest kinni. Siis peksiwad need kutsutud wõõrad koti peremeest weel päälegi ja läksiwad ära. Aga siis oli rikas wend jälle nii waene, kui see waene wend enne oli. Ta oli küll ilus kott, aga wemblamehed sees, kui ta säält seest süüa tahtis, siis sai ta ikka wemmalt. Aga see waene wend sõi oma naese- ja lastega sest wahetatud kotist nii kaua kui ta elas.
„Jumal ei jäta neid ilma abita, kes oma süü pärast waesed ei ole; aga kes oma rumaluse wõi ahnuse ehk uhkuse pärast waeseks saab, sel ei ole muud abi loota kui wemmalt.“
„Üks jutt leiwa-kannika ristimisest. Ühel seitsme aastasel lapsel oli laps, ja kui teda risti wiidi kirik’sanda juurde, siis oli see laps kiwiks saanud,
