268
„Rosenplänter „Beiträge’sse“ kirjutanud meestest on weel Arnold Fr. Knüpffer (sünd. a. 1777, surn. 1845) ja Johann Fr. Haller (sünd. a. 1786, surn. 1840) Eesti keele terawamate uurijatena iseäralisel auustusel nimetada. Esimene, oma pika ea läbi eestiduse südimate sõprade seas nimetada, korjas wäsimata kombel rahwa suust laulusid ja juttusid, wanu-sõnu ja laulusid, ühe sõnaga kõike, mis kudagi keeleõpetusele ja sõnakirjale kasu saatis. Nii on Neus’i toimetatud Eesti rahwa lauludest pooled Knüpfferi kogutud; ja nii on ka paremad lisandused Hupeli sõnakirjale, Rosenplänteri „Beiträge’s“ nimetatud, otse tema korjatud ning awaldatud. Tema kõige parem keeleõpiline kirjutus „Ueber die Bildung und Abtheilung der Wörter in der ehstnischen Sprache“ (Sõnade soetamisest ja jaotamisest Eesti keeles) leitakse ka neis wihkudes (3. ja 8.) ja on õige soon, kust nii hästi eestlased, kes keeleuurijad, kui soomlased wõiwad eht kulda kaewata ja selles töös mitte petetud ei ole waske kullaks pidama. Ahrens, Eesti keele nüüdne uurija, ei ole osanud seda soont tühjendada, mispärast tema keele harimisele nii tähtjas keeleõpetus on nii hästi eestlastele kui meile soomlastelegi puuduliseks jäänud. Ja ehk ta küll üteldakse Knüpfferilt mõndagi wõetust enese töösse saanud olewat, ei anna ta keeleuurimisele midagi auu, waid arwustab waljusti kohut mõistes Knüpfferi üle oma kirjutuses: „Bemerkungen über die Declinations- und Casusformen der Ehstn. Sprache, Reval 1887.“
Ülemal on tähendatud, et Rosenplänter ise on Eesti keeli wähe kirjutanud. Temale tuleb iseäralikuks auuks arwata, et ta teisi oskas kirjatööle äratada. Kõige suurem töö on küll see, et ta nende noorte meeste poolest, keda ta rahwakoolmeistriteks õpetas, laskis Eesti rahwa elu 19. aastasaja algul kirjeldada. See sündis nimelt selles ajakirja „Beiträge“ 11-das wihus, milles tema gymnasiumide tarwis lugeraamatu ilmutas. Pea kõik need wäga õpetlikud kirjapalad on sääl sees eestlaste kirjutatud. Meie ei eksi wist mitte palju, kui nende kirjutajaks üle-
