266
algas a. 1813 sellest linnast neid ka Soomesgi tuntud „Beiträge zur genaueren Kenntnisz der ehstnischen Sprache“ toimetama, mida a. 1831 saandi, mil see toimetus lõppis, 20 wihku wälja tuli. Need „Eesti keele terawama tundmise abid“ tunnistawad pea igal leheküljel toimetaja tänuwäärilist himu, nii hästi ise õppida kui ka muid juhatada Eesti keelt ja selle kirjandust tundma. Selle pärast leitakse siin nii kui tema muudes töödes korjatud Eesti keelseid lugusid (laulusid), wanu-sõnu, mõistatusi ja muinasjuttusid, sellele keelele kirjutatud ajapärasemaid laulusid ja koralisid, iga sugu kohtuskäimise ja ametliste kirjade kawasid; uurimisi Eesti keele õpetusest, 24 lisadust Hupeli sõnakirjale, millest mitmed on selle järgmisesse trükki sisse wõetud, ja jutustusi Eesti kirjanduse wanematest ja ilmutusi ning arwustusi selle nüüdistest toodetest. 17. wihus (lhk. 28—31) paneb ta juba maakeelte (Eesti ja Läti keele) õpetamist gymnasiumides ette, ja kindlasti walmistab ta seks juba 11. wihus toimetatud Eesti keeli lugemist. 14. wihus on see, Soomesgi tuntud, Gananderi Soome jumalate-muinasjutustuse uuesti tehtud Saksa keelne tõlk „Literat“ Petersonilt Riias, mis kiri nii kaua on ainus hallikas olnud selles asjas. Kui wähe selle, 21 aasta eas (a. 1828) surnud, tegija siisgi Soome keelt on tundnud ja selle keele asju, tõendab üks temalt Rosenplänterile kirjutatud kiri (Beiträge 15. wihk 70 lhk.), mille lugeja huwituseks ümber paneme. Tema ütleb: „Runo sõnaga tähendab Ganander kõiki wanematest aegadest jäänud Soome rahwalaulusid. Aga need, olgugi kui wanad, on soomlastel puhtamalt ja segamatumalt püsinud kui meil eestlastel. Soomlane laulab ja mälestab oma wanades lauludes enese wanu jumalaid, eestlane on jumalad kõik ära unustanud, ja kui ta mõni kord metsas ebausu ohwridgi teeb, ohwerdab ta tundmata ebajumalatele, keda ta üksnes wõib ülise nimega nimetada. Kust tuleb see märgilisem lahutus ehk wahe neis kahes muidu nii ühtlases rahwas? Aewa loomuliselt sest, et soomlastel oli olu ja asi, mille läbi tema muinsuse
