265
keele üle kirjutatud raamatute nimed kuni 1844 aastani ülesse kirjutatud. Pääle selle jäiwad käsikirjas järele: jutlused, palwed, lasteõpetuse ja mõnesugused grammatikalised kirjad.
„Kui meie nüüd lõpetuseks pääle nende hulga kirjaliste toimetuste pääle mõtleme, et see iseäralik mees agar õpetaja oli, oma suure linna ja maa koguduse eest tublisti hoolt kandis, rahwa koolisid asutas ja neile ise raamatuid kirjutas ning et ta ka pärnlaste meelejahutuste ja rõõmustuste eest muretses, siis näeme küll, et tal silmapilkugi aega raiskamiseks ’polnud.
„Tema toimetuse all etendati Pärnu linnas koguni järgmised esimesed Eesti keeli näitemängudgi: aastal 1816 „Der Talkus, “ ein Lustspiel in einem Akt, in deutscher und estnischer Sprache, nebst einem Chor.“ Selle tegija on kuulus Kotzebue, kes kaua Eestimaal elades Eesti keelt oli õppinud! Aastal 1824 mängiti rahwa suureks rõõmuks „Permi Jago unnenäggo, Schnurre, in estnischer Sprache in 2 Aufzügen nach Kotzebue,“ keda näitleja Steinberg kirjutanud. Suwel 1829 etendati „Liso ja Ado ehk: See kawwal Peigmees, Scene in estnischer Sprache mit estnischem Gesang und Tanz,“ ning selle jätk: „Liso ja Ado kihlatuse päew, estnische Scenen mit National-Liedern und Tänzen.“ Neist näitemängudest ei ole üksgi trükitud.
„Kui ka Rosenplänteril teraw arwustaja silm puudus, misläbi mõni kirjatükk ajalehte ülesse wõeti, mis parem trükkimata oleks pidanud jääma, siisgi on Rosenplänter nii palju hääd Eesti rahwale ja Eesti keelele teinud, ta on mõlemaid nii soojast südamest armastanud, et iga eestlase kohus on teda tundma õppida ja teda tänuga mälestada.“
Selle kirjelduse lõpuks arwame tähtja küllalt olema seda, mis professor Ahlquist omalt poolt Rosenplänteri ja tema kaastööliste kohta ütleb, üles panna, kui siin ka mõnda korratud on. Ahlquist kirjutab: „Nõnda tuli rahwa terawam tundmine maa enam haritud elanikkudele rohkem ja rohkem tarwiliseks. See, kes esimeseks seda tarwet hakkas tundma ja täitma, oli Pärnu kirikuherra Rosenplänter. Tema
