260
temaga ja isekeskes kõnelenud. Õiglasest südamest seletab ta, et ehk ta küll hoolsasti uurinud, see puudus sellest tulla, et ta kõik trükitud Eesti keeli raamatud läbi lugenud. Kõige enam olla süüdlased 7 kirjutatud jutluseraamatut, mis ta oma kälimehe ja eelkäija Dingelstädti käest pärinud ja kust ta enesele keele wigasid nagu sisse imenud. Seepärast annab ta nõuu rahwa suust keelt õppida. Kui wäga temal Eesti keel südames seisis, seda tunnistagu järgmised näitused. Päälkirja all: „Mikspärast Eesti keelt tarwis täiesti tundma õppida,“ kirjutab Rosenplänter („Beiträge“ II):
„Kõige päält peame selle küsimuse ära kostma: „Kes peab Eesti keele täielist tundmist taga nõudma?“ Üleüldse wõib kosta: Kõik need, kellel eestlasega tegemist, kes temaga koos elawad, temaga asju ajawad, tema kaebtusi kuulewad, temale abi ja õigust andma peawad. Aidamehed, mõisnikud, kaupmehed ja kohtunikud eestlaste maal peawad seepärast, kui nad kasuga igaüks oma kohust täita tahawad, seda tundmist enesele muretsema. Iseäranis olgu see aga Eesti kirikuõpetaja kohuseks, kelle käest siia maale peaaegu kõik parem ja kõrgem haridus eestlasele tuleb ja kes seepärast tublisti keelt peal mõistma, kui ta inimesi tahab kosutada waimu-elus, südameid juhatada, meelt ja mõistust teritada. Kui wäga oleme eksiteel, kui meie paari saja sõnaga ja mõne piibli-kõnekäänuga neid mitmesugu ja kõrgeid eesmärkisid kätte saada arwame. Kõige lihtlabasemas asjas ei kõlba säherdune õpetaja nõuuandjaks ega juhatajaks, weel wähem ühe koguduse mõistlikuks ja tõsiseks juhatajaks elu kõige kõrgematele eesmärkidele. Seepärast on see üks tunnistus wähesest püüdmisest oma ametit kasuga toimetada ja tunnistus rahwa põlgamisest, kui tema keelest ei hoolita ja kõige tema edenemise wastu külm oldakse. Õpetaja peab rahwast walearwamistest õigele arusaamisele, ebausust tõsisele usule, mõtlemata olemisest mõtlemisele juhatama. Ta peab teda harima, kaunistama, trööstima, julgustama, manitsema. Tema peab noort sugu — mis kõige tähtsam on, kui inimlikust õnnest, mõist-
