258
kolis ja wäljapaikus tulleb tähhelepanna. Pernos 1844. 16 lhk.
10. Leikuse pühha jutlus, ja mõnned õppetused waese aia ja mõne haiguse pärast. Pernos 1845. 48 lhk.
11. Mõnda ajalehes „Beiträge.“
„Pääle selle on ta mõnda Saksa ja Läti keeles kirjutanud ja trükkida lasknud, mis käsikirjas järele jäänud, hoitakse Tartu õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus ülewal. Tema käsikirjade järel andis Karl Körber 1860 „Kärneri-ramatu“ wälja, mis Laakmanni juures ilmus.
„Rosenplänteri kõige suurem töö aga, mis tema nime kuulsaks teinud, mis meile eestlastele, nimelt kirjanikkudele ülitähtis, mis meie tõega imestama peame, see on tema ajaleht nimega „Beiträge zur genauenen Kenntnisz der ehstnischen Sprache“ (Täielisema Eesti keele tundmise lisandused). Sellest ajalehest ilmusiwad aastatel 1813 kuni 1832 20 annet, iga anne umbes 10 poognat suur. Esimese ande eeskõnes nimetab Rosenplänter selle ajakirja asutamise põhja ja tema sihti järgmiste sõnadega: „Kui Eesti raamatute keelt, nende hulgas ka muidugi Piiblit, sündinud eestlase keelega wõrreldakse, siis näeme imestusega, et mõlemate wahel suur wahe on. Eestlase suust ei kuule mitte üksi uusi sõnu, waid ka sõnade seis ja kõnekäänud on sagedasti, kõige wähemalt minu arwamise järele, teisiti, kui seda praegustes Eesti raamatutes leida wõib. Kui siis ka, iseäranis konsistoriumi-nõuuniku A. W. Hupeli herra läbi, juba wäga palju Eesti keele kasuks tööd on tehtud, siisgi arwan ma, wõib ja peab weel paljugi tema hääks tehtama, kui tema waimu ja rikkust, kui ka tema waesust targu tahetakse tundma õppida. See mõte andis mulle seda nõuu: Täielisema Eesti keele tundmise lisandusi wälja anda.“ Ja selle nõuu täitmiseks on ka Rosenplänter tublisti tööd teinud ja palju tähtsaid tükkisid Eesti elu ja olu, Eesti kirja ja keele kohta kirjutanud. Ta on Eesti keelt püüdnud wõõrastest, nimelt Saksa kõnekäändudest puhastada, ta on katsunud sarnaste sõnade tähenduste wahet (nagu: wiga, kahju, kaotus) ära seletada, ta on gram-
