255
muidugi asutatawates küla- ja kihelkonna-koolides õpetada ja selle läbi rahwa harimist edendaw oli. Selle seadluse wõimusõnum lendas nagu elustaw liikumine neist maakondadest läbi, ja keiser Aleksander, keda siin muud wiisil ei nimetata kui „õnnistatud“ nime all, seadis eestlaste ja lätlaste südametes enesele mälestuse-samba, mida ka aja kõik häwitaw wõim langetada ei wõi.“
Johann Heinrich Rosenplänter ja tema kaastöölised.
Selles elawas liikumises, mis 18. ja 19. aastasaja pööril Eesti kirjanduse põllul tunda ja näha oli, paistab iseäranis rohkesti ühe mehe nimi meie silma. See oli kirikuõpetaja Rosenplänter. Tema kui walitseja ja juhataja ümber kogusiwad kõik need, kes Eesti kirjawarast ja keelest kudagi wiisi osa wõtsiwad. Imeks peame panema, kui ära rääkimata suure armastuse- ja wirkusega see Saksa sugu mees on Eesti keelt ja kirjandust edendanud. Tema elulugu wõime siin õp. F. Ederbergi sõnadega meelde tuletada:
„Johann Heinrich Rosenplänter sündis 12. juulil 1782 Wolmari linna posti-jaamas, kus tema isa, ka Johann Heinrich Rosenplänter, jaamapidaja oli. Poisike sai esmalt kodukoolmeistrite käest algusõpetust, mispääle teda Tallinna saadeti, kus ta gymnasiumi-koolis käis. Kaua ta aga sääl küll ei wiibinud. Tema ema Eewa Dorothea, sünd. Bandau, soowis, et poeg Tartu gymnasiumi õppima läheks ja sääl kooliõpetaja Carlblomi ülewaatamise all elaks. Ema surma pärast jäi aga see nõuu katki, ja Rosenplänter läks ühe lähema sugulase juurde Riiga elama ning sai nüüd säälses dom-koolis õpetust. Aga peagi tuli tema kooliskäimisele uus takistus, sest waewalt oli tema teisse klassi jõudnud, kui tema isa suri. Nüüd pidi poeg kodu reisima ja jaama pidamise oma pääle wõtma. Poisike oli aga alles 14 aastat wana ega wõinud seepärast seda ametit täita. Warsti jättis ta posti-jaama pidamise järele ja oleks nüüd
