251
ega wõtnud osa Eesti kirjandusest ega waimuelust. Aga selle kolmanda ajajärguga astub ka eestlasi endid waimuwäljale ehk siin kirjanduse-põllule. Juba sellest on arwata, et uus ajajärk algama pidi, mis ka kirjandusesse suuremini mõjus — kõige rohkemini muidugi kirjakeelde, sest loomulik oli ju, et sündinud eestlased hoopis rahwa suu pärasemat Eesti keelt rääkisiwad ja kirjutasiwad kui need, kes alles õpinõuude najal seda keelt kui wõõrast keelt oliwad enestele püüdnud omaks teha, mis aga muidugi hoopis raskem on.
Enne kui üksikute kirjameeste töösid hakkame tähele panema, peame weel siin ühe sünduse juures wiibima, mis ka meie kirjanduse kohta oma jagu tähtjas oli. See oli nimelt aastal 1802 Tartu ülikooli ehk universiteedi põhjendamine õndsa Keisri Aleksander I-se läbi. Küll ei wõi salata, et Tartu ülikool otsekoheselt wähe Eesti kirjandusesse mõjus, sest ta oli läbi ja läbi Saksa asutus. Siisgi ei jäänud ta mitte koguni hää mõjuta: Loomulik oli ju, et palju tema kaswandikkusid Eesti keelt mõistsiwad ja selle läbi ametit eestlaste seas saiwad ning sellel wiisil ka kirjandust Eesti keeles edendama hakkasiwad. Olgu ka see lugu meelde tuletatud, et ülikoolis Eesti keele õpetamise ja kirjanduse edendamise tarwis lektori amet asutati. Eesti keele lektor Tartu ülikoolis, oli ta kes tahte, seisis Eesti kirjandusega enam wõi wähem ikka tutwuses ja edendas ka ise teda, kus parajat aega sai.
Esimeseks Eesti keele lektoriks Tartu ülikoolis waliti Georg v. Roth. Kirjanduses ei ole temast palju jälgi järele jäänud, aga wissisti on ta Eesti kirjanduse sõber olnud ja seda ta, nii palju kui seda selle aastasaja hakatuses oli, Tartu ülikoolis õpetanud. Enamasti oli lektori-ametiga ka zensori-amet ühes.
Tartu ülikoolist on ka tulnud need hulk Eesti kirjanduse sõpru, kes Rosenplänter’iga ühes Eesti kirjandust edendasiwad ja kellest pärast poole tuleme rääkima.
Need Eesti kirjamehed, kes aastat kümme enne Masingit elasiwad ja kirjutasiwad, seisiwad muidugi alles täitsa wanal Hornungi põhjal ja kirjutasiwad Eesti
