247
suriwad mu wanemad äkisti üks teise järel ära. Meie pere anti teise peremehe kätte, ja mina sain sulaseks teise talupoja juurde. Kui ma nüüd oma esimese warguse sellesama peremehe kätte tõin, siis wiis ta mind warastatud asjadega mõisa ja palus, et mind selle pärast nuheldaks. See sündis ka, ja ma sain niisuguse perssetäie witsu, et ma 8 päewa istuda ei wõinud, ja warastatud asjad pidin ma jälle selle kätte andma, kellelt nad olin warastanud. Oleksiwad mu wanemad seda waremini teinud, ma ei oleks ial warastanud. Aga ka selle hirmu pärast, mis ma mõisas sain, ei wõtnud ma tükiks ajaks warastada. Kuhu ka panna? Keegi ei wõtnud mu wargust wasta ega osta. Ma olin kõikidele tuntud waras, kelle pääle igaüks wahtis ja kelle eest end igaüks hoidis. — Wiimaks nägin kord kogemata, et kõrtsmik meie küla kõrtsis warastatud asju wasta wõttis, ja minule tuli jälle himu warastada. Warastasin nüüd sagedamini, wiisin seda kõrtsmiku kätte, sain selle eest wiina ja õlut, ka pisut raha ja sain selle läbi ka weel päälegi joodikuks. Aga mu peremees, kelle juures mul õige hää põli oli, ei tahtnud mind paha sulast enam pidada, selle pärast pidin nüüd ühe sandi ja paha peremehe juures teenima. Selle juures ma sain sandisti süüa, et kõhtgi täis ei saanud, selle pärast varastasin weel enam. — Mõni kord saadi mind ometi warguselt kätte, ja siis nuheldi mind iga kord, aga ma olin juba niisugune tuline waras, et ma seda kõrtsmikku mitte üles ei andnud ja siis end joobnuks jõin, kui mind nii rusuks oli pekstud, et ma peaaegu enam käia ei wõinud. — Ma püüdsin küll ikka suuremat wargust korda saata, ja selle juurde läks mulle abi tarwis; ma eksitasin mõned joomawennad ära, et nemad minuga warastasiwad. Nüüd ei olnud üksgi lukk, aken ega lagi enam kindel, me kiskusime kõik lahti, kust aga ial wõisime loota, et waew tühine ei olnud. Sest sai nüüd ka midagi awalikuks, ja meid peksti hirmsasti. Aga et me endid ei parandanud, siis sai meie herra nii wihaseks, et ta ähwardas meid Siberimaale läkitada, kus meid pidi sunnitama
