241
on selle poolest harides täiendatud, ja ka eestlane saab iseennast aitama. Kui teda ennast wõiks mõtlejaks teha, siis wõiks ta tõesti ära rääkida ja kindlasti ütelda, mis ta mõtleb. Ma tuletan ikka suure rõõmuga ühte kõnet meelde, mis ühes kõrtsis üks õllest ja wiinast rõõmsasse tujusse juhtunud talupoeg teistele pidas ja mis täis ilusaid mõistu- ja wanusõnu oli, nagu pärlinöör. Neid sõnu ei oleks keegi wana Greeka tark häbenenud oma kõnes pruukida. See oli ka Eesti keel, ja ma mõistsin, mis ta tähendas, aga oleksin mina nõnda pidanud järele rääkima, siis oleksin kimbus olnud. Kuulatagu üksnes, ilma tähele pandud olemata, kui eestlased üts teist nalja tehes pilkawad, kui nad terawaid sõnu teine teisele annawad, kas neil sõnadest ja käändudest puudust on oma mõtteid kaunisti, täiesti ja õigel kohal ära ütelda.
„Et siisgi Saksa wõi mõnes muus keeles sõnu järele jääb, mis Eesti keeles ei ole ega saada ei wõi, seda ei wõi meie Eesti keelele sugugi süüks arwata, sest lugu on igas keeles nõnda. Meie oleme Saksa keelde palju sõnu wõõrastest keeltest wõtnud, sest et meil niisuguseid sõnu enestel ei olnud. Ka Eesti keelel on palju sõnu, mida kõigis oma käändudes ja tähendustes mitte ühe ainsa Saksa keeli sõnaga ära seletada ei wõi. See wiga ei ole siis mitte weaks arwata, sest, mis Eesti keel nüüd ei ole, seks wõib ta pärast saada. Ta on niisama kõlblik, nagu iga teine keel, oma enese wanadest sõnajuurtest uusi sõnu luua ja ühe ehk teise iseäralise ütlemise-wiisi tarwis pruukida, sest et tal sõnarikkust mitte ei puudu ja keele põhja järele sõnu küll wõib luua.
„Aga kui siisgi Eesti keelest weel wõiks ütelda, et paljudel Saksa keeli sõnadel temas mitte kohaseid ei ole, siis on ta jälle mitme teise asja poolest teistest keeltest mööda, mis teda meie silmas peaks tõstma — nõnda, et meie teda edendada ja tema puudusi parandada püüame ja teda täiemaks teeme, mis ometi waewa wäärt töö oleks. Tema seestpidine ehitus on nii liht ja kerge õppida, üksnes mõne ainsa põhjusseaduse pääle rajatud; tema ajasõnad muudawad endid pea-
