239
aina Saaremaa kohta käib. Rahwas on neid suure isuga lugenud, mis juba sellestgi näha, et neid on mitut korda uuesti trükitud. Et Luce ise ka rohkem terwe rahwa kui üksi Saaremaa pääle mõtles raamatuid awaldades, näeme ka Saksa keeli päälkirjast „Erzählungen zur moralischen und oeconomischen Bildung der Ehsten“ (Jutud eestlaste kombeliseks ja majandliseks hariduseks), mis päälkiri, nagu tol ajal pruugiks, otsegu sakslastele soowiks ja mõistmiseks pidi olema.
„Saaremaa juturaamat“ on seda küll wäärt, et tema sisust mõne sõna kõneleme ja ta tuuma tähele paneme. Nagu juba päälkiri näitab, on mõlemas kirjas jutud. Neil juttudel oli kõrgem siht ja eesmärk, kui üksi aega wiita ja lõbu teha: nad pidiwad rahwast ka „kombeliselt ja majandliselt“ harima. Nad on seda ka teinud. Raamatu kirjutajale peame seda iseäraliseks kiituseks arwama, et ta Eesti rahwa elu terawasti oli tähele pannud ja oma juttusid nõnda westis, et see tema aja eestlastele hästi hõlbus mõista oli, mille läbi haridus ja õpetus paremini rahwa luusse ja lihasse mõjus ja, mis weel tähele panna, rahwa elu kuju nendes leida oli. Selle pärast on ka isikud raamatu juttudes enamasti meie rahwa liikmed, kui ka muidu suur osa juttusid wissisti Saksa keelest on wõetud ja Eesti keelde ümber tehtud. Juttudes tulewad ette peremehed, perenaesed, sulased, ümmardajad, poisid, tüdrukud, wabadikud, kutsarid, toapoisid ja sarnased inimesed, nagu neid Eesti rahwa elus 18. ja 19. aastasaja weerul oli. Need on juttudes tegewad ja kõnelewad. Muidugi teada on peremehed ja perenaesed ning poisid ja tüdrukud kõige tähtsamad, ja nende olu ja elu kirjeldab Luce kõige rohkem — teda parandada tahtes. Ta näitab, näituseks, kuda joodiku ning karske kaine mehe käsi peremehena käib, niisamati, kuda pillawa ja kokkuhoidliku perenaese talus lugu on. Selle läbi tahab ta rahwast pahast eemale hoida ja teda hää poole wiia.
Keel Luce raamatutes on rahwaline, kui ka tema wäljamaa mehena seda täiesti ei suutnud omaks teha. Tema tegi, mis wõis, ta pani rahwa suud nii
