236
Rõõmu maitseb süda nüüdsel õhtul,
Et mu hing’ eest täna kanti hoolt.
Küll ju käsk on tuimal meelel päewaks;
Helde oled, kebja on su koor’m.
Rõõmsast’ kuuleb see, kes tark, su sõna
Enne weel, kui teda kutsub surm.
Heldest’ annad kuulda kõrgest taewast,
Kui siin põrmus eksib inime;
Heldest’ hüüab Issand: Laps, oh ole
Hää, su püha Isa sarnane!
Isa, helde Isa, su all olla,
Kui su oma hoides sinu pool’,
Ja siin teha mitmel’ teisel’ rõõmu:
Oh see olgu minu hool!
Omast idust tõuseb, kaswab wili,
Teised loomad maa pääl kaswawad:
Kas meil üksi sünniks taha jääda,
Meil, kes meie nende ülemad?
Kas seks eluks aga meie sündin’d?
Eks ka eluks, mis jääb igawest’?
Eks sa meid ei seadnud nende seltsiks,
Kes sind taewas rõõmsast’ kiidawad?
Ons meil omas elus õige rahu,
Kui, miks meie siin, ei mälesta?
Kas su maa pääl sa meil armas oled,
Kui meilt kaunist tööd ei tehtud saa?
Kas meid tänab see, kes järel’ tuleb
Kui me päewatöö ei lõppenud?
Kas siit minnes wõime rahul olla
Kui on aega muidu kulunud?
Oh kui nobest’ lendab elu ära,
Wäga ruttu, nii kui linnuke!
Dr. Johann Willem Luddi Luce.
Neist meestest, kes 18. ja 19. aastasaja weerul ning Eesti kirjanduse teise ajajärgu lõpul iseäranis elawalt Eesti rahwa elukäigust osa wõtsiwad, oli üks tähtsamatest Dr. Johann Wilhelm von Luce ehk nagu ta ise oma nime oli eestistanud, Johann Willem Luddi Ludse. Juba see lugu, et ta oma nime oli Eesti keele järele muutnud, näitas wäga selgesti, kui suure soojusega ta
