230
on nagu kujuks, märgiks ja maaliks Eesti elust, mida lugeja juba isegi tunneb.
Schlegel on enesele nende luulete ülespanemisega Eesti kirjanduses jäädawa mälestuse teinud.
P. H. von Frey.
Üks õige wiljakas ja kaunis andeline kirjamees 19. aastasaja algul oli P. H. v. Frey. Tema oli Saaremaal Püha kihelkonna kirikuõpetaja ja konsistoriumi assessor. Tema elust ei hakka me siin pikemini kõnelema. Ka tema kirjad, mis pea kõik waimuliku sisuga, ei kuuldu ilmaliku kirjanduse liiki, kuid siisgi ei wõi teda hästi tähele panemta jätta, sest et tema kirjades on mõndagi õpetlist kuju 19. aastasaja algusest. Nagu Saaremaa Eesti kirjandusele õige mitu tublid edendajat on andnud, nii on ka Frey Saaremaalt Eesti kirjandust edendanud. Tema kirjad on isegi pea kõik Saaremaa murdes kirjutatud. Sellega ei olnud tema aja kirjamehed ja ametiwennad sagedasti rahul, waid soowisiwad õigusega, et Frey ja kõik teised üleüldist kirjakeelt oleksiwad pidanud pruukima. Nüüdse aja kohta ei tähenda Frey ega teiste murre midagi, ei ole sest ka wiga, sest meie peame ju kõik uude nüüdsesse kirjawiisisse ümber panema.
Frey kõige tähtjam kirjatöö oli üks waimulikkude laulude kogu, mis Hupel’i poolestgi klassiste kirjade sekka on loetud. Igal pool tarwitasiwad kirikuõpetajad ajuti seda raamatut — mõnedes kirikutes koguni lauluraamatuks. Teine raamat, mis Frey kirjutas, oli „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst“ Tartus 1806 Grenziuse juures trükitud. — Pääle selle awaldas Frey hulga muid kirjasid, mida meil siin wõimalik ei ole tähele panna.
Siin kohal trükime mõned kirjapalad ära, mis Frey on Rosenplänteri „Beiträges“ awaldanud, nimelt osa keiser Aleksander I-se manifesti 1813-st aastast, laulu warjusurnutest ja mõned teised luulded, mis tõlgitud.
„Manifest. Jumala armust
