225
gel. See mees oli kas 1755 wõi 1757 Jena linnas sündinud ja oli, kui ta ülikoolist läbi käinud, aasta 1780 ümber Eestimaale kodukooliõpetajaks tulnud. Siin oli ta Eesti keelt õppinud, Eesti rahwast armastama hakanud ja ka Eesti laulusid üles kirjutanud. Pärast läks Schlegel Mohilewi linna Saksa kirikuõpetajaks ja elu teisel poolel Peterburi tähtsaks riigi-ametnikuks, kus ta ka alles 1842 kõrges wanaduses suri.
Schlegel nüüd oligi, nagu üteldud, see mees, kes ajakirjas „Teutscher Merkur“ aastal 1787 „S.“ tähe all 13 Eesti rahwaluulet oli awaldanud. Aga et Saksamaa sakslased Eesti keelt ei osanud ega praegugi oska, siis on ta kõigest 3 esimest luulet päris Eesti keeles andnud, kuna ta 10 wiimast Eesti luulet Saksa keelde ümber on pannud; nende 10 Eesti keeli luulded on kaduma läinud, kas neid ialgi leitakse, on teadmata; kuid nende Saksa keeli tõlge on nii tehtud, et neid üksnes peaaegu sõna sõnalt Eesti keelde tagasi on kirjutada, ja juba tuleb Eesti rahwaluulde mõõt wälja. Seda on siis ka K. A. Hermann, selle raamatu kirjutaja, teinud, ja et need 13 laulu alles „Jörru“ ja Hupeli antud laulude järele kolmandad laulud on, mis Eesti rahwa suust üles kirjutati, ilmugu nad siin kõik Schlegeli poolest antud reas äratrükis. Need on järgmised:
1. Rikka pruudi otsijale.
Peiukene, poisikene,
Kust sa tundsid meile tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse?
Peiukene, poisikene,
Sest sa tundsid seie tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
Seie suuresse külasse,
Seie peenesse peresse,
Wana taalri talusse:
Hõbenupp oli õuessane,
Kaks oli kaja aiassane,
Wiis oli wärawa pääl;
Meie õued lõuendised,
Katused kana-munega,
Räästad sea-lihaga,
Kinnispakud wõiga wõitud.
Sest sa tundsid seie tulla,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede,
