223
Hedi suu aga wahutas. Küll Eewad ja Madrid, Kadrid ja Liisud ja mitme waese-lapse hää nimi pidi jälle rahwa suhu tulema, sest muude pääle sant inimene ei julge hakata. Saiwad nad nõnda küll wohminud ja rabanud, et lõõtsutasiwad, siis tahtis Hedi jälle koju minna. Aga Jumalaga jättes — ei Tiiu seda kannatanud ütlemata jätta, mis Annele juhtunud. „Ennäe!“ ütleb siis, „mis õieti unustasin: meie saame joodud, sest juba Mihkli Peetril noort sugu!“ — „Mine!“ ütles Hedi, „oled jamps! ’Pole weel poolt aastatgi, kui pulmad oliwad.“ — „Mis minul sellega tegemist,“ ütles Tiiu, „ei tulnud meeldegi kohe sulle rääkida — jätku mind igaüks nõnda rahu, kui mina.“ — „Ei ka mina seda enesele patuks wõi wõtta,“ ütles Hedi, „mis muidu ka wahest jutu jatkuks tühja paljast ajan: ega sellest lugu! Mis Jumal siis Annele andis?“ — „Jumal hoidku seda nägemast wõi sest kuulmast,“ kostis Tiiu. — „Issand Jumal!“ ütles Hedi, „ometi inimese-laps ikka on?“ — „Ja weel poeg päälegi,“ kostis Tiiu, „aga andku minu patud andeks! ’pole mina seda weel näinud.“ — Hedi süda kipitas kõik seda kuulda, sest see oli Tiiu wiis, kui ta õige kurja rääkis, et ta siis pikale seda wenitas. — „Olgu pääle!“ — ütles ta ka nüüd, „mis minul teise rahwaga tegemist!“ — „Minule ometi räägid,“ palus Hedi. Ja Tiiu ütles siis: „Ehk ma sulle siis räägin, aga ei ühelegi muule, ehk Ann ja Peeter küll mõlemad ninatargad on. — Jah! Olen lapse pääd ja nina näinud!“ — Hedi pani kohe käed risti niuus — „Ega Anne uhkus muidu waoks,“ ütles ta natukese aja pärast. „Mis Peeter ütleb?“ — „Mis see mõistab,“ kostis Tiiu, „meel aga hää, et naene elab.“ — „Wõi meel weel hää!“ ütles Hedi, „hääd olete mõlemad! Aga nüüd näitab Jumal sõrmega nende pääle.“ — „Andku Jumal minu poolest neile patud andeks,“ ütles Tiiu ja ei lausunud nüüd enam sõna sest asjast ühegi wastu, Aga Hedi laotas seda kohe üle kõige küla, sest siit läks ta warmalt Mihkli Aadu juurde; Aadu naene Ingel ruttas Reinu Mardi peresse ja rääkis seda Mardile ja nõnda oli see jutt enne õhtut
