222
ütleb: „Ennäe, nüüd on taewa õnnistus näha, mis ikka sõja järele tuleb, sest leib antakse ülewalt maha.“ — Selle järele käisiwad nad üks kord sugulasi waatamas. Kui nad sinna saiwad, ei jõudnud end naene pidada, waid oli kohe rääkimas, et mees raha-poti leidnud. See jutt wenis mõisa, sest mehe wennad tahtsiwad sest ka osa saada. Läkitati siis tema järele, et ta naesega mõisa-wanema ette pidi tulema. Peremees läks; ja kui ta teretanud, küsis herra tema käest, miks ta raha-koti ärasalanud ja kohe mõisale teada ei andnud. Peremees pani imeks, kes ometi seda juttu pidanud tegema. „Mis sa salgad?“ ütlesiwad teised, „su oma naene on seda rääkinud.“ Mees ütles siis: „Kui paremat märki ei ole, siis waob küll see raha nagu see jutt; sest seda ei mõista üksgi, mis lugu minu naesega on: Wahest räägib kui inimene ja on ka siis inimene — ja siis jälle ’pole teada, mis see on. Oleks tal ikka terwe meel pääs, ega ta siis niisugust juttu teeks, mi õieti mehe waewaks on.“ — Kästi siis ka naist ette tulla. Ta tuleb, silmad häbi täis, mehe pääle waadates, — aga nüüd pidi ta ju rääkima. Mõisa-wanem küsib tema käest: „Kui palju raha sinu mees leidis?“ Naene kostis: „See pott oli õige täis.“ — „Et waata inimest,“ ütles mees, „millal see siis oli?“ — „Eks siis, kui sõda oli,“ kostis naene. — „Millal see sõda siis oli?“ küsis mõisa-wanem. — „Waadake, see oli siis,“ kostis naene, „kui need saiad taewast maha langesiwad.» — „Mine kust sa tulid!“ ütles nüüd herra, „sa oled jamps.“ — Siis läks peremees ja hoidis oma raha, ja naene rääkis ikka pääle potist ja sõjast.“
See jutt on meie teada Eesti oma ja on rahwa suus nime all „noka-sõda“ juba alati tuntud olnud. Ta on siis Willmanni läbi üles pandud ja trükki antud.
„Anne laps. Nabre Hedi läks Koordi Jaagu peresse Tiiud waatama. Mõlemad oliwad kanged teisi taga rääkima. — Hedi kui meeletu kõike suust wälja ajama, ja Tiiu oli salalik. Nõnda lobisesiwad nad ka nüüd jälle, et
