217
mees heitis selle läbi eestlaseks, kuna paljud nüüdsed eestlased sakslaseks heidawad.
Willmanni tähtsam kirjatöö, mille sisu siin tähele panna tuleb, on raamat, mille päälkiri käib „Juttud ja Moistatused kui ka monned öppetussed majapiddamisse pärrast, mis Eestima-Rahwa heaks on ülles-pannud, Redik Willem Willmann, Öppetaja Karja Kirriko peäl, Saremaal, Tallinnas trükkitud 1782.“ Raamatul on ka Saksa keeli päälkiri „Fabeln und Erzählungen zur Verbesserung des Wizzes und Sitten der Ehsten etc.“ Selles nimetab end Willmann „keiserliku konsistoriumi“ assessoriks ja Göttingeni „kuningliku Saksa“ seltsi liikmeks. Saksa keelses eeskõnes seletab Willmann põhjused ära, mis teda on raamatu kirjutusele wiinud. Ka näitab ta, missugune isikline seis temal Eesti rahwa kohta ja mis mõtted temal rahwa eluseisu kohta on. See eeskõne on tähtjas ja wäga wäärt läbi lugeda. Temast näeme, kui wäga soojalt ja õiglaselt Willmann surutud Eesti rahwa poolt on. Selles eeskõnes loeme nõnda: „Põhjuse, miks need walmid trükkida lasen, olen juba enne kuulutuses minetanud. Ta on see: Mõnda wiiwa wiidaks eestlane kasulikult ja mõndagi kombeõpetuse alust jääks temale omaks. Arwan, et sellel põhjusel midagi wõiks hästi ehitada. Aga — ma ei wõi arwata, et paljud seda saada tahawad, waid ümberpidi tõestawad, talupoeg ei pidada mitte liig targaks minema. See ei wõi põhjendatud olla! Hottentottide maal mõteldakse nii, aga ei mitte Liiwimaal, kus walgus ja waim wälja laotatud walitsewad. Ega mina ometi wasta tahtmist, eeskõne asemel, walmi ei kirjuta? — Nõnda siis, kes talupoega kui oma kõrwalist inimest armastawad, kes teawad, et ka tema sestsamast ollusest samaks otstarbeks on loodud, kes mäletawad, et see wihatud rahwas meie häätegija on, need, kes häbiks ei arwa tunnistada, et see rahwas meie toitja on, wõtawad rõõmuga mahti eestlase häid omadusi äratada, mis aga teadmata oleku pühkmete all maetud on. Kust on selle rahwa ohjatute priiskamiste ja ebausu hallikas otsida? Selles surumises, mille all nad suuremat osa õh-
