215
alles Tõnu õnnetu põli. Küll ta nüüd oma koerust ja hulkumist kahetses, aga see oli wäga hilja. — Tema laiskuse, hooletuse ja rumaluse pärast sai ta igal päewal keppi ja wähe süüa sääl juures. Nüüd mõtles ta, enese meeles: „Ma tahan põgeneda ja jälle oma koju minna ja meelt parandada ega ialgi enam hulkuda.“ Öösel, kui teised soldatid magasiwad, kargas ta ära ja jooksis nii palju, kui ta jõudis, et aga edasi saaks. Ta süda hakkas rõõmsaks saama, et ta soldatite kimbust oli pääsnud. Aga tema rõõmul ei olnud suurt jatku, sest üks soldat, kes teda tundis, tuli tema wasta, wõttis teda kinni ja wiis pääliku kätte. Sääl siis tema üle kohut ei peetud; waid tema pidi põlwili maha heitma, nõnda kui wäe all wiis on, ja kolm soldatit astusiwad oma püssidega tema wasta ja lasksiwad teda maha kui koera. — Nõnda siis Tõnu oma parajal eal oma nurjatu elu otsa leidis, sest tema ei olnud wanem kui kaheksa aastat kolmatkümmend.“
See jutt maalib meile lihtsate sõnadega koleda kuje orja-elust silmade ette. Tõnul ei olnud õieti muud süüdi, kui et teda „laisaks“ peeti ja ta kubja kepi alt ära kargas, kui see talle raskeks läks. Aga pärisorjad oliwad igal pool maailmas ikka „laisad,“ ja kubja kole kepp tantsis iga alati nende seljas. Ning et ta ära kargas, see ’polnud muud, kui õieti iga inimese wabadus ära minna säält, kus ei meeldi olla. Aga selle eest sai ta, nagu loeme, ühte puhku „naha pääle.“ „Herra“ ei kinkinud seda talle. Ta pidas teda enese orjaks, kellega ta nagu oma koeraga wõi riidelapiga wõis teha, mis ta tahtis, sest „herra“ oli ju walla rahwa polizei, kohtumõistja, sundija, timuk ja omanik. Ta müüs ta ka soldatiks ära! Nõnda siis oli alles 1782. aastal wõimalik inimesi müüa meie maal! Ja wiimaks lasti ta maha „nagu koer!“ Seda tuli wälja, kui mõni mees tol ajal weel täiesti ära ei unustanud, et wabadust maailmas oli ja et iga inimene õieti waba peab olema. Arwelius ei oska mõistagi, mis hirmsa loo ta meile siin on lugeda jätnud, ja kuda see ligemalt mõteldes ihu karwad püsti paneb. Arwe-
