211
kaebama, keda lausuja oli nimetanud. Aga kui selle asja järele kuulati, siis leiti seda rahwast ilma süüta olewat, ja nüüd arwas mõisawanem weel enam Siimu ennast wargaks. Selle pärast laskis ta teda hästi nuhelda, ja Siim sai ametist lahti. — Tema asemele wõeti Kristu Herm rehepapiks. Herm oli kärmas ja walwakas mees; tema silm oli kõigis paigus. Kui temal esimest rehte peksti, siis tabas ta kahte noort meest warastamast. Neid nimetas ta mõisa, ja neid pandi wangi. Kui pärast järele kuulati, siis nähti, et needsamad mehed oliwad, kes ka Siimu ajal oliwad warastanud. Siis saiwad need mehed esiti naha pääle; ja pärast pani neid herra üheks aastaks kuninga pajasse taguma. Sääl nad hirmsa raske töö ja nuhtluse läbi õppisiwad wargaametit maha jätma. Sest ajast saadik ei julgenud üksgi enam mõisa rehe juurde wargile minna, sest et Hermal terawad silmad oliwad. Herm saatis ka ikka enam wilja oma rehest, kui ühesgi mõisas ümberkaudu saadi. Seepärast andis mõisawanem Hermale hääd jootraha ja laskis teda kõigest muust mõisa-tööst lahti, et ta ükspäinis talwel rehepapiks oli. Seeläbi wõis Herm siis kõik mured suwel enese talu eest kanda; ja tema talu oli kõige rikkam külas.“
See jutt näitab, kuda lugu muiste palju tuntud „rehepappidega“ oli. Mõni sai „nuhelda,“ ilma et tal süüdi oli wõi ta midagi tegi. Wiimaks kaotas ka koha. Teine, kes jõudis hästi „mõisawanema“ meele järele olla, sai paremini läbi, kuid wanale ei antud enam kohta, ehk pärast küll wälja tuli, et ta ilma süüta oli. Herrade käes ju wõimus oli nuhelda wõi ka paremat käekäiku kinkida, kas õigus ilmsi tuli wõi ei, üks kõik.
„Tasane. Hansu Pärtelit, kui ta külakubja ameti sai ja õigust ja siiwusat elu hakkas pidama, wihkas kõik rahwas ja laimas teda selja taga kibedasti. Aga kui tema seda kuulda sai, siis ei sõimanud ta mitte wastu, waid ütles: „Rahwuke, mis te mind laimate! Mina ei püüa muud midagi, kui teie eneste kasu. Kui külarahwas isekeskes õieti kasinasti ja siiwusal wiisil ei ela,
