210
üle ja laimas neid. Seeläbi sai mõisawanemate süda ka täis kadedust ja ei saanud nad seda tüli muidu talitseda, kui et linnakohtusse pidiwad minema. Sääl kulus siis mõnd’ aastat ja palju raha enne, kui kohus wõis selle üle õigust mõista. Et nüüd riid selle küla rahwa pärast oli tõusnud ja et ka see asi nende hääks kohtu ees aeti, siis paniwad mõisawanemad selle rahwa pääle, et see kõik pidi maksma, mis kohtu ees tuli maksta. Wiimaks mõistis kohus õiguse nõnda, et igaühele pärast kui enne tema põllu- ja heinamaa-jagu pidi jääma. Aga raha kulutamise ja teekäimiste läbi, mis seejuures tarwis läks, oliwad kõik talumehed nii kehwaks läinud, et nad waewalt jõudsiwad oma pääd toita, ehk nad küll enne kõik rikkad mehed oliwad olnud. — Waat’, nii suur wiletsus wõib wähesest ajast tulla, kui inimene waenule oma südames maad annab. Rahu toidab, riid rikub. Mõistlik annab järele.“
See jutt on tunnistuseks, et üks jagu Eesti rahwast ka 18. aastasajal juba liig palju kohtus käis, aga ise ka kõik kohtu kulud pidi maksma ning selle läbi oma wäikse waranduse kaotama. Mõisnik, kes ise kohtumõistja ja esimene wahetegija oli, weeretas kulud kõik talupoegade kaela, nagu jutt näitab. Kirjutaja ütleb küll, et talumehed enne kohtuskäimist rikkad olnud, kuid see rikkus, mis üks ainus protsess juba ära neelas, wõis wähene küll olla.
„Rehepapid. Teitli Siim oli kaunis hää mees, aga kõigis asjades wähe pikaline ja ei kandnud õiget hoolt omas ametis mõisa rehepapiks olles. Sel aastal oli hää wiljawoos olnud, aga Siimu rehed andsiwad ikka kasina wilja. Selle pärast ähwardas mõisawanem wiimaks teda nuhelda, kui ta rohkem wilja ei saadaks, sest ta arwas teda wargaks. Mis nüüd Siimul nõuuks? Tema oli rumal ja ebauskne mees, selle pärast läks ta arstide ja lausujate juurde ja maksis nendele raha, et nad temale pidiwad ütlema, kes tema rehe juures wargil käis. Need oliwad petised, nõnda kui kõik niisugune rahwas on ja ütlesiwad süüd, kes aga esmalt nende meelde juhtus. Siimu meel oli hää, ja ta läks mõisa selle rahwa üle
