208
tänu teeninud. Arwelius, kes waesele pärisrahwale waimu-walgust tõi, on seda iseäralisel mõõdul teeninud. Auu tema mälestusele!
Et igaüks ise Arweliuse tööst wõiks otsust anda, selle pärast paneme siia mõned jutukesed Arweliuse raamatu esimesest jaost üles. Need jutukesed oleme nõnda walinud, et nad oma jagu kuju ja kuje annawad Eesti rahwa elust umbes poolteise aastasaja eest, iseäranis ka olekust „mõisawanemate“ ja „herra“ wasta, mis sõnad Arwelius auustamise täheks ikka suure tähega kirjutab, kuna meie jutud oleme nüüdsesse kirjawiisi pannud ja säärase auustamise ära jätnud. Jutud on järgmised:
„Waene lapsehoidja. Üks waene tütarlaps, kes wõõra rahwa lapsi pidi hoidma, istus ja nuttis. Siis küsis peremees temalt: „Miks sa nutad?“ — „Oh!“ wastas waene laps, „kui ma mõtlen, mis minust wiimaks peab saama, siis pean ma küll nutma. Muud külalapsed käiwad kooli-toas ja õpiwad mõnda hääd asja, ja mina kaswan üles kui seawõtid wäljal. Ma ise olen waene laps, pean teenima, et ma aga leiwapalukest saan, kust wõtan ma raha, et ma koolmeistri maksan? Ma pean tuhnuseks jääma. Ja kes wõtab küll tuhnust oma majasse, kui ta mõistliku inimese wõib saada! Ma teeksin hääl meelel öösel tööd, kui mind aga keegi selle eest kooli paneks, et ma wõiksin midagi hääd õppida!“ — Need sõnad hakkasiwad perenaese südame pääle, ja tema mõtles iseeneses: „Ma tahan selle waese tütarlapse pääle halastada. Jumal ise tahab, et meil peab lahke meel olema waeste wasta; ja see on see kõige suurem hää töö, mis wõime teha, kui kedagi awitame, et ta midagi hääd wõib õppida.“ — Sest päewast saadik läkitas ta seda last igal nädalil mõned tunnid koolituppa; ja mida enam tütarlaps õppis, seda truumasti ja nobedamasti tegi ta tööd.“
See jutuke on ilus kuju sellest, kuda juba 18. aastasajal niisuguseid inimesi on eestlaste seas olnud, kes laste koolitamise kasu tundsiwad ja waestele lastele koolitamise läbi hääd tegiwad. Ka näitab jutt, et juba tütarlapsigi on olnud, kes õpetust ihaldasiwad.