198
oma waimu-nälga waigistada, muid kirjasid ei ole wajagi.“ Nimetatud raamatud anti ka siis, kui nad jälle otsas, trükis hoolega ikka uuesti wälja, ja tõesti läksiwad need raamatud enam wõi wähem tol ajal Eesti rahwa lihasse ja luusse, muutusiwad nõnda ütelda rahwa waimuseks üdiks ja wereks. Eesti rahwa seas tekkis inimesi, kes Piibli mitu korda läbi lugesiwad ja suured osad temast päha õppisiwad. Ka palwe- ja laulu-raamatuid osati sagedasti pooleldi rohkem pääst ütelda. See aeg jäi ka pärastesele ajale põhjuseks Eesti rahwa tublis usutundmises.
Suur põhja-sõda oli Eesti kodumaad wäga raskesti laastanud. Alles aega mööda paranesiwad sellest saadud haawad. Inimesed otsisiwad waimulikus elus ja usus troosti. Selle pärast wõis Piibel wähe aega pärast seda sõda ilmuda, kuna kõik teised kirjad ilmumata jäiwad. Lugemist õpiti kodus: Ema õpetas last woki juures raamatut mõistma. See armas kombe pani meie rahwa haridusele aluse ja jäi kuni uuema ajani, kus ta juba kaduma hakkab. Kuid soowida on, et Eesti emad oma lapsi alati tulewikus nõnda lugema õpetaksiwad, sest see õpetus on kõige magusam, armsam, tulusam, temast jääb kõige ilusam mälestus lapsele eestulewa elu waraks.
August Wilhelm Hupel.
Põltsamaa alewik Wiljandi linnast 35 wersta Tartu poole wanas Nurmekunnas on selle läbi, et temas aasta 1770 ümber raamatu-trükikoda asutati, Eesti kirjanduses 18. aastasaja lõpul kaunis tutwaks tõusnud. Sinna tuli kirikuõpetajaks August Wilhelm Hupel, Saksamaalt pärit, kus ta ta Weimari würstiriigis Buttelstädti linnakeses 1738 küünlakuu 25. päewal sündinud, siis sääl ka koolis käinud ja pärast wist Leipzigis usuteadust oli õppinud. Himu wõõraid maid tunda ajas teda reisile, mis teda eestlaste koju tõi. Siin heitis ta Äksis 1761 kirikuõpetajaks, kus ta tublisti Eesti keelt õppis.
