197
mis linnas eila sündis? Hans: Et räägi, ehk ma saan sest ka hääd õpetust. Mart: Eila kell 9 hommikul wiidi üks wang meie sugurahwast wälja, noor priske mees, see hukati ära. Hans: Kas seda oma silmaga nägid? Mart: Nägin, ma olin Tõnismäel, siis tuli hulk rahwast wärawast wälja, pärast tuli see waene wang, kahe õpetaja wahel, kumbalgi poolel käisiwad linnamehed piikidega. Hans: Mis õpetajad tegiwad? Mart: Manitsesiwad seda wangi ja trööstisiwad, et higi mööda palet jooksis, aga teine higi oli wangil, ta silmad oliwad kahwatanud, palus Jumalat raskesti… Hans: Eks sa kuulnud, mis süü pärast teda hukati? Mart: Kuulsin küll, häbi on rääkida, mis muidu, kui et ta weisega ühte pidanud… Hans: Oh Jumal hoia, see on hirmus töö… Mis surma see waene wang sai? Mart: Ta pää raiuti otsast ära.“ — — — See järk Hansu ja Mardi jutust näitab, kui sugused wõõrastawad ja koledad asjad tol ajal weel sündisiwad ja kuda nendest kõneldi.
Meelde tuletada on ka, et aastal 1740 üks wäike raamat, 68 lehekülge paks, wälja tuli päälkirjaga „Wiis head jutto ühhe Õppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel,“ Tallinnas Joh. Köleri juures trükitud. Seda raamatut ei ole hästi wõimalik juttude sekka lugeda, sest lugemine tema sees on kõnelemine kirikuõpetaja ja talupoja wahel; kuid kirjandusele, mis otse waimulik ei taha olla, on ta üsna kenaks lisaks.
Wõib aga ka küll olla, et aastatel 1740 kuni 1770 mõnda muud raamatut on trükis ilmuund, kuid järele jäänud ei ole neist midagi. Kui neid oli, siis on nad ära kadunud. Eesti kirjanduse üle walwanud ei ole keegi, ja kellelegi ei tulnud meelde seda raamatukogudesse korjata ega tallele panna. Keegi ei kogunud ka mingit muinastarkust ehk wanawara rahwa suust, ehk Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleff küll just selle poolest wäga kauni põhja oliwad pannud. Kiriku-õpetajad, Eesti kirjandusliste püüdmiste pää-edendajad, mõtlesiwad sellel ajajatkul wissisti: „Nüüd on Eesti rahwal Piibel, ewangeliumid, lauluraamat, katekismus, palweraamat, nendega wõib ta
