177
Wist teie mõlemad olete liiaks joonud, et teie oma õige meele ära rikkunud ja riidlema hakanud.
Olime wäsinud ka, kes wõib seda salata!
Kuda hakkasid sina siis seda teist ära tapma?
Noh, kuda see oli! Mina olin tubakat piipu pannud, wõtan noaga söe, panen tuld piibu pääle ja tahan uksest wälja minna; ta tuleb taga, hakkab mu karwu kinni, tõmbab mind maha ja tahtis wõimust mu käest saada. Nuga oli mu käes, ma raiusin seesuguse hoobi temale, et tal küll oli, ju ta siis oli walmis.
Mis siis tehti sinuga?
Mind seoti kinni, ja mõisa wanemad läkitasiwad mind siia linna-kohtu alla.
Oled sa siis kohtu ees olnud?
Juba ma olen kõik kohtud läbi käinud ja rääkinud kõik selgesti nende ees ära, ja nemad mõistsiwad kohut, et ma pean surma saama.
Eks sa wõi ennast sest surmast lahti päästa?
Kust see enam tuleb! Jumala ning kohtu-wanemate käes ma olen, tehku nemad nüüd, kuda mõistawad.
Kohtu-wanemad on Jumalast seatud, ja Jumala sõna ütleb, et ülemad ei kanna mõõka, mis Jumal nende kätte andnud, mitte ilma asjata; ta on Jumala sulane, kättemaksja nuhelda seda, kes kurja teeb. Aga, mis sina arwad, kust see tulnud, et sa nõnda eksinud ja nõnda siia kohtu alla saanud?
Mis muud kui rumaluse läbi.
Jah Jumal paraku! Rumalusest küll! Waata see on sinu patu süü, et sa kippusid ja andsid ennast esmalt sinna tühja patuse-seltsi, pärast andsid sa sääl seltsis liia joomise himule wõimust, sest tuli see tühja jutu ajamine, ja tühja jutu läbi tõusis riid ja riiu läbi wõttis see patune wiha nõnda wõimust, et teie nüüd mõlemad olete hukka saanud.
Tõsi see küll on, armas õpetaja, oleksin ma enne selle järele mõtelnud, siis see pahandus ei oleks mitte sündinud.
Waata, nõnda oled sa ise patu läbi küll surma-kohut enese pääle saatnud, aga ei sa wõi iseennast sest hädast lahti päästa.
Oh Jesus, päästa sina! Sina oled see õige ärapäästja, ning ole mulle waesele patusele armuline!
