Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/179

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

171

petnud? See annab ju ikka hääd lina?

M. Küll on sel aastal söödi- ja sula-maa petnud. Nemad on wäga jämedad ja nii harulised, et ma wahest ühe kõrre päält enam kui kolmkümmendwiis kuprat leidsin.

J. Et kuule, söödi-maa annab koredad linad, mis ei taha hää meelega kauba-linaks sündida. Aga kuda need tudrad nõnda siginewad? Söödi-maa päält öeldakse neid ära kaduwat.

M. Tühine usk tegi mehe töö tühjaks. Ta külwas maha, mis üks osa õige seeme ja küll kolm osa selged tudrad oliwad, ning lootis, et kõik pidiwad linaks saama, kui ta neid põhja tuulega punasest wask-katlast pidi maha tegema.

J. Mis sa külwad, seda lõikad. Narri sa maad, siis ta narrib sind jälle. Mis nuhtlus siis su linadel on, et neil ’pole nahka pääl? Ehk saiwad nad liiasti leotatud?

M. Ei mitte. Nemad ei kinnitanud sidemeid, kui neid üles kisuti; need on otse nõnda loodud.

J. Kas neist saab ta seemet?

M. Saa ei ühtigi, nemad on enamasti luudjad, ja neid ei wõi mingil wiisil neist ära lahutada.

J. Siis oled sa mõlemist lahti, ning ei sünni su linadest mitte ütelda: Pää söödakse, nahk müüdakse, liha ei kõlba koertelegi.


Esimene jutt mesilastest.

Peet ja Hans.

Peet. Tere, Jumal appi! Hans, mis sul talwe ajal nüüd linnuaias tegemist on?

Hans. Ole terwe, wend, teretamast, eks neid loomakesi ka talwe ajal pea katsutama!

P. Ega need selle külmaga ometi wilja kokku ei kanna?

H. Ei küll wilja wõi muu nende töö pärast neid waadata, kuid otse nende häda pärast.

P. Mis häda küll neil linnukestel peaks olema?

H. Oh minu wennike! Keda enam kiusatakse, kui seda, mis hää on!

P. Tõsi see, aga kes neid peaks puutuma?

H. Ennäe, küll kurjategijaid wagale loomale! Wahest närija hiir sööb tema puu suukese laiaks, ehk teeb augud alt; wahest mältsas raiub selja taga augud sisse; lind tuleb wälja, söödakse ära,