154
aga sa ’pole weel ea otsa hakanud. 238. Küll ta wõib katsuda, kas ta puu-noaga wõib kulda lõigata. 239. Küll wana ka lööbib ning hälbib. 240. Kurjad kõned rikuwad hääd kombed. 241. Kurja kõne alt ei saa inimene kuhugi. 242. Kurat kulutab kuus paari kingi wahel enne, kui üks paar rahwast kokku saab. 243. Kuri elu wähendab ja alandab terwet elu-õnne. 244. Kuri siga, mõnda wiga. 245. Kuri tuleb kutsumata. 246. Kuri wõtab kulbist, paha sõna pajast. 247. Kus ei ole hakatust, sääl ei ole lõpetust. 248. Kus ei ole hirmu, sääl ei ole armu. 249. Kus ei ole wastuwõtjat, sääl ei ole wiijat. 250. Kus haige on, sääl on käsi; kus arm on, sääl on silm. 251. Kus hunt talwel pesa teeb? 252. Kus kõige sügawam pori on, sinna lapsed sisse lähewad. 253. Kus kits kinni, sääl kits kisub ikka. 254. Kus koera koda, herise öömaja. 255. Kus lammas niidetakse, sääl karw kariseb. 256. Kus lehm, sääl on wasikas. 257. Kus on härga, sääl on sõrga. 258. Kus on odra iwa, sääl ei mahu rukki iwa. 259. Kus on see muldne lumi? 260. Kus on suitsu, sääl on sooja. 261. Kus on tegijad, sääl on nägijad. 262. Kus paadis on, sääl sees peab sõudma. 263. Kus põrn maost, kus pori rattast jääb! 264. a) Kus puud põlewad, sääl suitsu üles tõuseb. 264. b) Kus tühi kott püsti seisab, kui ei ole warandust sees! 265. Kust üks hää puu tahab sünnitada, see annab ennast painutada. 266. Kutsumata wõõrad, teadmata roog.
267. Läheb sutt (waata: Sutt läheb jne.). 268. Laena perse külasse, ja situ läbi küljeluude. 269. Laps, mis kaswab hirmuta, see sureb auuta. 270. Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast. 271. Libe keel, herise meel. 272. Lihane keel lõikab luuse kaela. 273. Loe ehk laula tema wastu, see on üks kõik. 274. Liha uus lihutab, kala uus kaotab. 275. Luu-kondid walitsejale.
276. Magab seba, ei maga seba-alune. 277. Magaja osa pandakse ära, tõrkuja osa söödakse ära. 278. Maa külmetanud, kärss katki. 279. Maa põues ei ole ühtigi waewa. 280. Ma püüan laiska petta, ei lase laiska ennast petta. 281. Ma räägin kuhja,
