Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/142

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

134

Taewa al, Keik Waen on Otsa sanud.

Sind Issa meie kidame, Ning pallume sult Abbi, Ke pead ülles targaste Keik omma Sanna läbbi. So Wäggi se on Otsata, Mis tahhad peab sündima, Se on üks kaunis Issand.

O Jesus Önnisteggija, Ke Issast tulled Taewast, Meid tahtsid sinna leppita, Ja päästsid ärra Waewast. Ma pallun keigest Süddamest Sind, kalli wagga Tallekest, Oh anna meile Armo.

Oh! Pühha Waim sa Abbimees, Sa Römustaja Taewast, Meid hoia Pörgo-Haua eest, Et Jesus päästis Waewast, Ni raske mörro Surmaga, Sepärrast seisab löpmata Se päle meie Lotus.

Proowid Hornungi ja mõlematest Tallinna lauluraamatutest 1693 ja 1700 aastast.

1) Ewangelium seitsmendal pühapäewal pärast Kolmainu Jumala püha, Mark. 8, 1—9.

1693. 1695. 1700.
Sel Ajal kus paljo Rahwas sähl olli, nink neile ep olli üchtekit Söhmist, kutzus Jesus omma Jüngrit hennese jure, nink pajatis nende wasto: Minna hallestan hend se Rahwa pähl, sest nemmat ommat nühd kolme Pähwat minno jures jähnut, nink neile ep olle üchtekit süha, nink kus minna nemmat lassexin söhmatta hennesest erraminna, sahxit nemmat Te pähle nelgga Neil Päiwil, kui paljo Rahwast kous olli, ja neil middakid ei olnud süa, kutsus Jesus omma Jüngrid, ja üttel neile: Mul on halle Meel se Rahwa päle, sest nemmad ommad jo kolm Päwa minno jures olnud, ja neil ei olle middakid süa. Ja kui minna neid lassen Kojo minna sömatta, siis nörguwad nemmad ärra Te päle; Sest monni olli nendest kaugelt tulnud. Neil Päiwil, ko wägga paljo Rahwas kous olli, nink neile middakit ei olnut süa, kutzus Jesus omma Jüngrit ennese jure nink ütlis neile: Mul on halle Meel se Rahwa päle, sest nemmad ommat jo kolm Päwat minno jures olnut, nink neile ei olle middakit süa, ja ko minna neid lassexin Kojo minna sömata, sihs nörkowat nemmad ärra Te päle; Sest monni