Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/141

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

133

Neid toon ma teile Römoga, Neid tahhan minna kuluta.

Üks Laps on tänna sündinud, Kui ammo Ajast tootud, Üks kaunis illus Lapsoke, Se sünnib Neitsist puhtaste.

Se on se Issand Jesus Krist, Ke tahhab aita Häddalist, Se on teil Önnisteggija, Ke tahhab Pattust lunnasta.

Keik Ön saab teile temma Kääst, Mis Jummal pakkund iggawest, Et teie woite meiega Nüüd Taewast järgest ellada.

Nüüd pange Tähte tähhele, Et Söimes Mähkmes leitasse, Ja waesest alwa Lauda sees, Se iggawenne Abbi-Mees.

Sepärrast lakki Römoga, Nüüd Karjastega watama, Mis Jummal Pojas kinkinud, Ke meile Hääks on annetud.

Mo Südda panne tähhele, Mis on, me Söimes nähhakse? Kes on se kaunis Lapsoke? Se on se armas Jesuke.

Oh! olle terwe tullemast, O Poeg, ke tulled Jummalast, Sa tulled Häddast aitma mind, Kes märkab se eest kita sind.

Oh! keige Asja Teggija, Kui wägga alwaks lähhäd sa? Et sinna Söimes maggad sääl, Se kowwa Weikse Pöhho pääl.

Ehk lähhäks Ilm weel laiemaks, Ja ennast Kulda ehhitaks; Siis olleks siiski kitsuke, Ka kitsa Kätkiks sinnole.

Ei holi sinna Surussest, Ei kalli Sidi Rietest; Sa leppid Heindes maggades, Kui omma Taewa Rikkusses.

Se teggid sa hä Melega, Et minna piddin näggema, Et Au ning Rikkus Ilma sees, Ei kölba mitte sinno ees.

Oh! wotta, armas Jesuke, So Sängiks minno Süddame, Oh! wotta selles hingada, Et minna sind ei unusta.

Sest hüppan minna Süddamest, Ning kidan omma Jesukest; Ma laulan sure Römoga, Mind Jesus ikka awwita.

Nüüd kiitkem meie Jummalad, Se aino Poja Andijad, Need Englid towad röömsaste, Nüüd ue Aasta Sannume.


8) Laul:

Nüüd olgo ikka iggawest Au, kitus Jummalalle, Et temma surest Heldussest Meid awwitanud jälle. Nüüd Melehä meist Jummalal, Suur Rahho Pölw on