119
tähtjas töö, mis ehk ta küll õige lühike, sellegi pärast otse terwele Eesti kirjandusele uue raja määras, mille järele pärast kõik kirjad kirjutati. See oli tema grammatik.
Hornungi grammatik, mis «Grammatica Esthonica» nime all 1693 Riias wälja tuli, ei ole küll õieti muud midagi, kui üksikute sõnade ja nende muudete kogu, aga mis ta sellel näol on andnud, see on enamasti kõik täiesti õige, sagedasti õigem, kui nüüdistest kirjadest ning ajalehtedest leiame. Nõnda ei tea nüüdsed kirjamehed sagedasti mitte, kas õigem on kirjutada õdesi wõi õdesid, hoopisi wõi hoopisid, söötisi wõi söötisid jne., aga Hornung teadis, et lõpp -sid ainult õige oli. Hornung on wissisti, nagu üteldud, kas ise süda-eestlane olnud wõi wähemini täiesti eestlaste seas üles kaswanud, muidu ei oleks ta mitte nii puhtasti ja õigesti sõnakujusid üles kirjutada osanud, kui see ka wanal puudulisel kirjawiisil sündis. Ka kõige peenemaid wahesid oskas Hornung Eesti keeles teha, ja kui mõnel kohal wõõramad sõnakujud leiame, siis tuleb see sellest murdest, milles Hornung on üles kaswanud — puhas meie maa mees. Nõnda leiame, et Hornung kirjutas „köwwemb, suremb, parremb, jne.,“ kus nüüd „kõwem, suurem, parem“ kirjutatakse; see näitab, et Hornungi ajal Tallinna murde wõrrelwõrdel alles -b lõpuks oli, mis nüüd kadunud on ja üksi Wõru murdes leida. Ka leiame Homungi grammatikast weel muud wanad sõnakujud, mis nüüdsest keelest hoopis teist wiisi leida, wõi ka koguni kadunud on, nõnda „lenen, lened, leneb, leneme, lenete, lenewad,“ mis teise aja sõna ees kahtlust awaldas, „ebba temma tulle“ tähendas „ei tema küll tule,“ „omba temma siin“ see on „tema on-gi ju siin“ jne. Ka kirjutas Hornung wõrrelwõrde järel ikka osastawa nõnda „temma on wannemb mind,“ „üks on rikkamb teist,“ „maddalamb ma rohto,“ kus nüüd enamasti üteldakse „tema on minust wanem,“ „üks on teisest rikkam,“ „madalam maa rohust“ ehk ka „tema on wanem kui mina,“ „üks on rikkam kui teine,“ „madalam kui maa rohi.“ Ka tundis Hornung wäga hästi käänete sihitawa ja osastawa wahet, kui ta
