4
sakslased lätlaste ja liiwlaste abil eestlaste wastu sõdisiwad ja nad wiimaks ära wõitsiwad ning selle läbi eestlased oma wabaduse ja iseseiswuse tänapäewani kaotasiwad. Läti Hendriku kirjad on siis tähtjas teadusehallikas eestlastest wanal ajal, aga niisamati ka liiwlastest, kes ju muud ei olnud kui eestlaste suguharu ja kelle keel õieti Eesti keele murre on. Liiwlasi elab weel paar tuhat hinge Kuramaa põhjarannal wasta Saaremaad, kuna nad Riiast Salatsi rannani, kus Läti Hendriku ajal asusiwad, juba on ära kadunud.
Läti Hendrikust kirjutab prof. Dr. Leo Meyer aastal 1876 Õpetatud Eesti Seltsi koosolekute sõnumites nõnda: „Tuntud on, et mis meil koosolewatest Eesti keele mälestustest on, mitu aastasada pärast Läti Hendrikut on kirjutatud. Aga ka need wäiksed riismed Eesti keelt, mis Läti Hendrik meile on tallele pannud, on wäärtuse poolest wäga tähtsad. Suuremalt osalt on nad küll üksnes kohanimed, ja kohanimede seletamine on alati iseäranis raske olnud ja on mõni kord koguni wõimata, aga Läti Hendriku teatatud nimedes on juba wanad sõnakujud üliwäga tähtjad, milles nad meie silma ees on, sest nende kõrwal on uuemad nimed, nii palju kui neid nüüd weel ette tuleb, pea kõik enam wõi wähem nudistused. Ka on meelde tuletada, et Hendrik Liiwi keelt ja selle järele ka ligidat sugulast Eesti keelt on mõistnud, ja ta on siis sõnakujud nõnda wõinud üles kirjutada, nagu need tõesti oliwad. Läbirääkimistes liiwlastega märgib ta ennast tulgiks, «interpres», nagu ta eestlastega läbikäimiseks ka ühe tulgi nime „Philippus“ nimetab. Üksikud nimed on ka ümber pandud, ja selle kõrwal on ka paar Eesti sõna elawas tähenduses tarwitatud, nagu oleksiwad nad Hendriku Ladina keele warasse koguni wastu wõetud.“
Mõned Eesti keeli sõnad, mis Läti Hendrik meile on järele jätnud, on järgmised: „maleva“, see on wana Eesti sõna, mis „sõjawägi“ tähendab, nüüdsest Eesti keelest kadunud, aga ühes rahwalaulus „maameeste malewa“ weel alles; siis „kilegunda“, mis weel ka praeguses Eesti keeles alles on
