106
nad ial külwi ajal, sest ütlewad, et siis will uuesti ei kaswa. Kui nad linu kitkuwad, ei lausu nad sõnagi, kui ka neid teretataks, ei wasta, ei olewat linale hää. Kui nad oma kaelusid („Porsch“ tõug Rosmarini silvestris rabades), mida nad humalate asemel tarwitawad, üles wõtawad, sünnib see sõnadega: „Terre Metzkuningas, se Mahkunningas pallub sünnult abbi,“ siis pidada kaelud nii hääd olema, kui kõige paremad humalad. Aga kui nad põllu- wõi aia-humalaid nopiwad, ütlewad selle juures „Ülles, ülles Röhmuken,“ siis annab humal seda rohkem jõudu. Kui keegi peremees majapidamist mujale wiib, siis paneb ta tähele, mis lojus wõi sulgloom esiti sureb; on lojusel karedad jalad, siis on tal uuel kohal õnne, ja ta saab rikkaks, aga on see hani, kana wõi muu, kellel siledad jalad on, siis arwab, et sellel kohal ta kosu ei tule, waid et waeseks ja paljaks jääb.“
Nõnda oleme siin Forselius-Boecleri raamatu pea kõik ümber pannud; olgu sellest. See on pea täis osa sellest, mis raamatus asjalikult leida. Teise osa, mis Forselius-Boecleri enese sõnad ja sajatamised ebausu üle on, oleme siia panemata jätnud, sest et seda tarwis ei ole. Kui ka kõik see, mis siin oleme andnud, Saksa keeli kirjutatud on ja selle pärast otsekohene Eesti kirjawara ei ole, siisgi on ta meie rahwa suust üles kirjutatud ja on muist Eesti eba- muist Eesti muinas-usk. (Eba-usuks nimetame seda, mis ristiusuga segatud, ja muinasusuks seda, mis wanast paganuse ajast on üle jäänud.) Mis Boecler ja ka oma jagu Dr. Kreutzwald hädaldawad, et rahwas nii pimedas ebausus eksinud, ei ole mitte põhjendatud, sest enam kui kahe saja aasta eest oli ebausk terwes maailmas iga rahwa juures täiel wõimul ja ei olnud Eesti rahwas siin sugugi teistest rumalam wõi pimedam. Mõtleme selle pääle, et just sel ajal Saksa-, Prantsuse- ja Hispania-maal ristiusuga segatud ebausu põhjal nõia-prozessisid peeti ja tuleriitadel inimesi põletati „ketseri-usu“ pärast, siis on see Eesti eba- ja muinas-usk alles ilma süüta asi niisuguste koleduste kõrwal. Ka kirjutajad isegi ei olnud ebausust wabad, ei see siis olnud ime, kui rahwas
