93
aastat nime pärast risti-usku oli ja juba katoliki usust Lutheri usku oli astunud.
Waheajal andis 1660, nagu teame, Göseken oma grammatika wälja ja tema sees pihutäie wanu-sõnu. Aga wana muinasusu wasta läks wõitlus edasi. Juba 1685 tuli Tallinnas uus raamat ilmsi, mille nimi oli „Der einfältigen Ehsten abergläubigische Gebräuche, Weisen und Gewonheiten… auf Begehren durch öffentlichen Druck mitgetheilt von Joh. Wolffgango Boeclero“ („Rumalate eestlaste ebausklised kombed, wiisid ja harjumised… soowi pääle awaliku trüki läbi teada antud Joh. W. Boecleri läbi).
Boecler oli koguni uus nimi Eesti kirjanduses. Ta oli Erfurtist pärit, enne katoliki usku ja jesuitlaste õpilane ja kaswandik. Aastal 1669 tuli ta Tallinnasse, sai Gösekeniga tuttawaks, heitis Lutheri usku — wist Gösekeni kena tütre pärast, keda ta pea kosis, oli siis Kullamaal abiõpetajaks ja sai juba 1670 Jaagupi kirikuõpetajaks, kas Wirus wõi Pärnumaal, ei ole teada. Juba sügise oli ta Lihulas, kus ta usumäratseja Weigeli kirja wälja andis ja selle pärast konsistoriumi sunnil 1672 ametist lahkus, käis Saksamaal, siis Wilnas, kus ta wanade sõprade jesuitide meelehääks jälle Lutheri usu ära wandus ja nende kollegiumi professoriks heitis! Pärast 1673 käis ta jälle Kullamaal naese laste järel, kes temaga ühes läksiwad. Göseken laskis teda tõotada, et ta katoliki usku ei läheks, kuna ta ju läinud oligi! Ka Wilnast läks ta ära. Kuid Göseken’i palwe pääle tohtis ta 1674 jälle Tallinna tulla, kus ta päält näha kahetsedes uuesti Lutheri usku heitis ja pärast Kuusalu õpetajaks sai. Aastal 1684 katsus aga ta oma naist wägisi Wilna kloostrisse saata. Aga naene reisis alles 1688 Wilna, et mehe wasta usu ärasalgamise tunnistusi tuua, mida Boecler salgas ja naese üle päälegi kaebata tahtis, et ta teda maha jätnud. Mõlemad kutsuti konsistoriumi ette. Boecler ei tulnud, waid põgenes Kölni, kus ta 1697 uuesti jesuitide liiki astus! Ta suri 1717. Imelik hulgus mees, kes oma usku nagu hobust wahetas!
See Boecler nüüd andis aastal
