Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/92

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ka Liivimaa laenumehed tarvitasid parajat silmapilku aplasti. Karjakaupa jooksid nad Stokholmi ja lasksid maksu eest oma laenumaad pärismõisateks ümber kirjutada. Eluea-mõisate tarvitajad jälle müüsid teistele takistamata oma laenumaid, mis kroonu omandus olid ja pärast nende surma kroonu kätte tagasi pidid minema. Riigivarandust pillati armuta siin- ja teinepool merd.

Rootsis nõutakse kroonu-omanduse riigi kätte tagasivõtmist.Rootsi riigipäeval 1650 võeti kroonu-omanduse raiskamine päevakorrale. Vaimulikkude, kodanikkude ja talupoegade seisus avaldasid protesti ja nõudsid, et kõik kroonumaad ja kroonusissetulekukohad kroonule jälle tagasi antaks ja talupoegade vabadust ei riisutaks. Kristina aujärjelt lahkumine ja mõisnikkude vastupuiklemine viivitas otsuse täitmist. Aga uue kuninga Kaarel X esimesel riigipäeval uuendati otsust ja nüüd hakati mõisaid, mis pärast Gustav Adolfi surma pärismõisateks olid kingitud, laenumõisateks tagasi muutma. Aga Kaarli X alalõpmata sõdade ja Kaarli XI eestkostjate valitsuse ajal pillati jälle riigimaid rohkesti. Riigi rahaline seisukord halvenes silmanähtavalt. Kõige hädalisemate ettevõtete tarvis ei leitud enam riigikassast tarvilikka summasid. Rõhuva puuduse sunnil harutati 1678 uuesti mõisate tagasivõtmist (reduktsiooni) kroonu kätte ja tehti põhjusmõttelikult maha, et ka Liivimaal kroonumaade omanduseõigus tarvis läbi katsuda. Noor tõsise loomuga, terava silmaga ja kange tahtmisega kuningas ise astus asja etteotsa. Siit ootas tema mõjusat rahalikku toetust riigikassale ja lootis selle läbi mõisnikkude ülivõimu murda. 1680. a. riigipäev Rootsis ja selle otsused.1680. a. riigipäev laiendas nimelt oma otsused ka Liivi- ja Tallinnamaa kohta. Liivimaal taheti kroonu-omanduseks kõik mõisad arvata, mis orduajal peapiiskopi, piiskoppide, ordu ja ordumeistrite käes olid seisnud. Oli mõni kroonumõis ära müüdud ehk pandiks pandud, siis pidi ta välja lunastatama, ilma et paranduste eest iseäralikku tasu anti. Mõisad, mis juba orduajal mõisnikkude pärisomad olnud, jäid ka nüüd tülitamata neile päriseks. Tallinnamaal oli seisukord vabatahtliku allaheitmise lepingu põhjal (1561) mõisnikkudel kindlam. Siin pidid ainult need mõisad tagasi võetama, mis Eerik XIV kroonumaaks oli tunnistanud, pärastpoole aga erainimeste kätte olid läinud. Valusalt tuletati mõisnikkudele meelde, et mitte nemad suurema jao mõisate pärisomanikud ei olnud, vaid riigi ülemvõim. Nõrkade valitsejate pehmusel ja kange omavoli tagaajamisel olid nad harjunud mõisaid omaks lugema, mis nende käes kaua olid tarvitada olnud, ehk nad neile küll paljalt ajutiseks laenuks olid antud.

92