äraandjaks sai ja Rootsi valitsusele kodumaal ootamata rutulist lõppu aitas valmistada.
Olukord Liivimaal.Kui meie võimumeestest kõneleme, siis võime ainult veel mõisnikkude peale mõtelda, kes varemalt muud ei olnud kui laenumehed. Maa pärisperemehed, piiskopid ja ordu, oli ajalootuul ära puhunud. Uued vaimulikud, evangeeliumi õpetajad, ei osanud maavalitsuse asjus vähematki mõju alal hoida. Linnad olid sõjatormides osalt ära hävitatud, osalt vaeseks jäänud ja ei võtnud lausa maa käekäigust osa. Riia elas ise-elu oma müüride vahel. Peale tema saatsid esiotsa veel Tartu ja Pärnu kui mõisate omanikud saadikuid Riia maapäevale. Aga nende paari mehe hääled ei tähendanud mitte vähematki. Liivimaa maapäev, mis 1422. aastast korralikult koos käis ja üleüldiste maa-asjade üle nõu pidas ja otsuseid tegi ja kus igal seisusel, peale talupoegade, oma asemikud olid olnud, muutus mõisnikkude-päevaks. Nemad olid ammugi ära unustanud, et nad ainult ajutised maarentnikud olid. Maa pärisperemeeste, piiskoppide ja ordu, kitsikusi targu tarvitades ja südisti omale seni tundmata õigusi nõudes tõusid nad maa ja rahva pärisisandateks. Kui Rootsi riigivõim, kes piiskoppide ja ordu õiguste omanikuks sai, mõisnikkudele mõjuvalt meelde tuletas, et riigivalitsus suurelt jaolt maa pärisomanik on ja nemad ainult laenumehed ja maatarvitajad, siis pääsis torm lahti, mis Põhja sõja taevapiirile üles ajas.
Aadeli seisusliku omavalitsuse arenemine Liivimaal.Esiotsa aga aitas Rootsi riigivalitsus ise mõisnikkude seisust kindlamini kokku liita, mida ta pärast kibedasti pidi kahetsema. Liivimaa mõisnikkude eesotsas seisis tark ja sõnakas Otto von Mengden. Gustav Adolfi surma puhul oskasid Liivimaa saadikud Stokholmis asju nii libedasti ajada, et alaealise Kristina eestkostjad nende „vabadused ja õigused“ kinnitasid ja neile luba andsid, et nad igaks maapäevaks oma keskelt peamehe ehk marshalli tohtisid valida. Sellel põhjal astuti agarasti edasi ja püüti kõik, mis iial võimalik, „kuidas seda maad kuidagi iseriigiks“ võiks teha. 1642. a. lubas riigivalitsus mõisnikkude „maakassa“ asutada. 1643 kutsuti maanõunikkude kogu elusse, kus 12 tähtsamat mõisnikku aset leidsid, kellest 3 õuekohtu liikmeks nimetati, nii et mõisnikkudel ka maa ülemas kohtus tähtis sõna oli ligi rääkida. Tarvilikkudel kordadel, kus maapäeva ei saadud pidada, võtsid maakonnasaadikud maanõunikkude arupidamistest osa. Seda kogu nimetati konvendiks. Uute valitsusemeeste püüded, oma-
