nud“. Reinhold von Buxhöwdeni järeltulija Johannes von Münchhauseni hellitatud käed aga ei puutu enam mõõga külge, tema kõrvad ei kannata ise sedagi, et püssirohuga paugutatakse, kui teda pidulikult Haapsalus vastu võetakse. Tema sõdib uue usu vastu — hanesulega ja suusõimuga. Lihula-poolseid õpetajaid nimetab tema oma karjasekirjades poisikesteks, keda ususalgajad ameti peale õnnistanud, kes pühadest asjust midagi ei teadvat. Suurt südamevalu valmistavad temale Lihula nunnad, kes niisama uue usu poole kalduvad, tema isalikku manitsust põlgavad ja enestele ise õpetaja valivad, „kelle kurat ja tema ema ametisse pannud“. Aga hioidku tema ja teised „junkrupapid, kes aina lihtmeest mässule kihutavad“! Aga iial ei leia uus piiskopp parajat aega raiskuläinud nunnade karistamiseks. Sest tema on liigkasuvõtja viljakaupleja! Selle peale kulub ajakene kõik ära. 1555 ähvardab ta kõikide kirikute peale katoliku preestrid ametisse seada ja luiskab, et ta „sakste maades“ oma kulul parajaid kandidaatisid otsivat, aga sekski ka jäi. Peale selle oli evangeeliumiusu kasuks suur pööre sündinud: 1552 oli kaval keiser Kaarel V veel kavalama Saksi hertsogi Moritz’i kätte vangi sattunud ja pidi 31. juulil 1552 Passaus protestantlastele usuvabadust lubama. See julgustas ka Liivimaa seisusi, kes veel selsamal suvel Vana-Pärnus otsustasid: „et igamees kõrgest ja madalast seisusest Jumala sõna juurde ilma kiusamata ja segamata võib jääda, kuni üleüldise „kindral- kontsiilini“, s. o. igavese ajani, sest niisugust kontsiili ei ole iial mitte peetud. Volmari maapäeval 17. jaan. 1554 andsid ordumeister, peapiiskopp ja piiskopid seisuste nõudmisele järele ja lubasid paremate õpetajate ja kirikuteenrite eest hoolitseda. Ühtlasi keelasid nemad uuesti talupoegade liignaiste pidamist, naiste röövimist, paganausu ebajumalateenistust ja lausumist, nagu aitaksid niisugused keelud. Usuvabaduse väljakuulutamine 1554.13. sept. 1555 kinnitas Augsburgi riigipäev kõik need otsused. Nii jääb 17. jaanuar 1554 päevaks, kus üleüldist usuvabaduse põhjusmõtet Liivimaal kuulutati.
Vaatame viimaks talupoegade usuelu peale usupuhastamise ajajärgu lõpul. Rahva vaimu- ja usuelu usupuhastuse ajal.Balthasar Russovi „Liivimaa kroonika“ pakub seks ustavat materjali. Sai tema ju 1563 Tallinna Püha-Vaimu koguduse õpetajaks, nii et tema kõik oma silmaga näha võis. Pilt, mis tema maalib, on tume. Meie maal ühtegi kooli ei olnud, kust õpetajaid, kes rahva keelt oskaksid, välja oleks tulnud. Kirikud seisid aastate kaupa leskedena ja lagunesid ära. Ametikandi-
66
