meyeriga, kes niisama äge ja äkiline oli nagu temagi, põrkas tema valjusti kokku. Hoffmann peab Tartu maha jätma, on Tallinnas lühikest aega „haigete sulane“ ja läheb edasi väljamaale. 1543 lõpetab ta elu Strassburi „vangiaugus“. Tema nõudis täielikku usupriiust ja oli alati valmis selle eest julgesti ka kannatama. Tartust päris ta omale aunime „Liivimaa prohvet“.
Volmari maapäev 1525.Vaheajal oli Volmaris uus maapäev ära peetud. Plettenberg oli juba varemini mõistnud rüütlid linnadest lahutada, aga linnad ei kohkunud. Lohmüller saadab terava lendlehe välja, et paavstil ega piiskoppidel ilmlikku valitsust tarvis ei ole. Vahva Tegetmeyer tuleb Riia meestega ühes, et maapäeva ajal Jumala sõna seletada. „Kirjutatud on: Minu koda peab palvekojaks hüütama, aga teie olete selle röövliauguks teinud.“ Plettenberg saadab temale sõna: Ta ei peaks mässu tegema, — ta nägevat ju muidugi, kuidas talupojad oma isandate vastu üles tõusevad. Aga kartmata läheb Tegetmeyer edasi. Nagu kõuemürin kärgib kuuljate kõrvu, kui tema prohveti Jeesaja 1. peatükki hakkab seletama: „Sinu vürstid on kangekaelsed ja varaste seltsimehed. Igaüks armastab meelehead ja ajab tasu taga. Vaeselapsele ei mõista nemad kohut ja lesknaise riiuasi ei saa nende ette.“ Katoliiklaste meeleärritus kasvas. Kui Tegetmeyer kolmandal päeval jälle tahtis kantslisse minna, leidis ta ühe munga eest, kelle Harju-Viru mõisnikud ühes olid toonud. Ja munk algas: „In nomine Patris…“ (Isa nimel). Siis läks rahvas rahutumaks ja Tegetmeyer ütles: „Vend, tule maha. Mina tahan enne jutluse pidada, siis pea sina.“ Ja ta ise läks kantslisse. Tõusis hirmus müra. Harju- ja Virumaa rüütlid kiskusid Tegetmeyeri väevallaga kantslist maha, vehkisid rusikatega tema nina all, tõmbasid noad ja odad välja ja karjusid: „Sa äraandja, sina petis! Sa tahad meid maast ja rahvast lahti teha. Sinu kavalusele peab nüüd ots tulema. Häbi, häbi sulle!“ Ja kippusid tema elu kallale. Üksnes Markus Haeni julgus päästis Tegetmeyeri vihaste rüütlite käest. Et mitte verd ei valataks, läks Tegetmeyer rahvaga kirikust välja surnuaiale ja pidas haudade peal Jeesaja sõnade üle jutluse: „Mistarvis on mulle teie paljud ohvrid, ütleb Jehoova, suitsetamiserohi on mu meelest hirmus… Kui teie ka mitu palvet loete, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis veresüüd.“
Ka maapäeva peal ei olnud rohkem rahu. Kuna linnad selle peale käisid, et peapiiskopi käest kõik ilmlik voli ära
