piiskopp Blankenfeld kangesti valvas. Usupuhastus Tartus.Sügise 1524 jõudis siia kasuksepp Melchior Hoffmann Halle linnast Shwaabimaalt ja hakkas jutlust ütlema. Tema kõned olid täis tuld ja vaimu. Kui käsitööline kõneles tema käsitööliste vastu ja rahvalik jutluseviis sütitas rohkem kui õpetajate kunstreeglite järele valmistatud jutlused. Tema vaimustus ja enesesalgamine mõjus kangesti, õige usu ja vaga elu ainust põhja otsis tema Pühast Kirjast. Kõik inimeste seadlused olid tema meelest hirmsad ja kahjulikud. Küll ei ärritanud tema otsekohe rahvast kujude lõhkumisele, aga tema alaline sõda piltide kummardamise vastu kogus püssirohtu, mille vähem kui säde võis sütitada. Evangeeliumi rutuline laialelagunemine ajas Rooma sõpradele vee ahju. 10. jaan. 1525 katsus piiskopi lossiülem Stackelberg kardetava vastuse salaja kinni püüda. Aga nüüd lõi rahva viha põlatud piiskopi vastu lausa lõkkele. Kodanikud ja noored mehed, sakslased ja eestlased, jooksid kokku. Hoffmann võetakse keskele ja minnakse esmalt Püha Neitsi kirikusse. Preestrid ja lauljad aetakse välja ja altarid ja pildid purustatakse ära ja „kasuksepp“ pannakse kantslisse jutlust ütlema. Sedasama sünnib Jaani kirikus. Sealt lähevad vihased rahvasalgad dominikaanlaste kloostri peale ja ajavad „vagad vennad“ minema. Nunnad tuuakse kloostrist välja ja kästakse ristiinimese kombel mehele minna. „Kasuksepp“ ise tungib 200 mehega doomkirikusse. Ukse peal astub lossiülem Stackelberg vastu. Võitlus algab. Sakstest langevad 4 meest, mittesakstest niisama 4. Viimaks taganeb lossiülem oma 13 mehega lossi. Suurtükkide suud sihitakse lossi peale. Loss langeb. Linn ja mõisnikud võtavad tema oma valitsuse alla. Vaheajal pääsevad teised kodanikkude salgad doomkirikusse. Katoliku kivist kujudel lüüakse pead ja ninad maha ja käed otsast. Puu peale maalitud pildid põletatakse ühes tükis ära. Korratus kasvab. Raekohus kutsub Riiast Tegetmeyeri rahvast vaigistama. Jaanuarikuu lõpul 1525 tuli Tegetmeyer ja seadis rikutud korra jalale. Aga ka Hoffmanni aupäevad kalduvad loode poole. Et ta meeli mitte rohkem veel ei ärritaks, peab tema lahkuma. Tema läheb Vittenberki ja toob oma õpetuse kohta Lutheri käest tunnistuse. 1525. a. sügisel on tema Tartus tagasi ja hakkab uuesti jutlust pidama, nagu ülikooli haridusega õpetajad. Neid peab Hoffmann üleliigseks ja kahjulikuks: nende usk ja õpetus ei käivat eluga ja teoga mitte kokku. Inimesed kutsunud õpetajad ametisse, tema südamesse aga langenud „taevane kutsumine“. Iseäranis Teget-
62
