usus Jumala armu sisse Issandas Jeesuses Kristuses, võttis ta endise tööpõllu üles. Tema jutlused, et inimene õigeks saab usust, ilma käsutegudeta, võitsid paremate meeste südamed evangeeliumi poole; nende eesotsas purjemeister Durcop ja linnasekretäär Johann Löhmüller.Johann Lohmüller. Katoliku ebaõpetused ja päästekirjade müümine, mida Liivimaal paavsti nimel Astijärve preester E. Szelle ja Ruhja preester Chr. Bormhower toimetasid, valmistasid vastuvõtlikku pinda. Peapiiskopp Jasper Linde nägi vana usku kõikuvat ja nõudis Plettenbergi käest abi. Nagu see Plettenbergi viis oli, ei tarvitanud tema ka siin mitte karedust, vaid soovitas „sõbralikku vaidlust“ Knopkeni ja preestrite vahel. Küllap see uuenduste vastu mõjuvat. 12. juunil 1522 pandi vaidlus Peetri kirikus toime. Koosolijale kogudusele meeldis Knopkeni alandlik viis ja selge Püha Kirja seletus. Teda peeti võitjaks ja ta seati Peetri kiriku ülemõpetajaks. Sügise kutsuti Sylvester Tegetmeyer.Sylvester Tegetmeyer Rostokist Jakobi kiriku peale, tulise kõnega mees, kes kodanikud kihama ajas. Lohmüller aga võis 20. okt. 1522 Vittenberki kirjutada: „Meie Liivimaa, mis kõige viimane maa Euroopa põhja pool on, mida kristlik maailm seni vaevalt tundis, on usu sõna ja puhta õpetuse vastu võtnud.“
Vaheajal riidlesid maa võimumehed. Piiskopid püüdsid rüütlite ja laenumeeste kulul oma kitsaks jäänud õigusi jälle laiemale venitada, keerutasid aga seega enestele lõa kaela. Sest nüüd heitsid ilmlikud võimumehed linnadega ühte nõusse ja Volmari maapäev 1522.Volmari maapäeval, 20. juunil 1522, sündis mõlemate vahel kindel leping. Mõisnikud tahtsid endid ilmliku kahju eest hoida, linnad uut usku kaitsta. Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi ettepanek, Lutheri kirju ja õpetust ära needa, tõugati tagasi. Selge sõnaga vastasid teised seisused, et nemad ei laskvat eneste üle paavsti valitseda, sest mitte paavsti vanne ei olevat Liivimaad ära võitnud, vaid rüütlite mõõk. Usuasja aga seletagu paavstlik pühadus ja keiserlik majesteet kontsiili peal. Ei oldud nii ka mitte usupuhastuse poolt, aga takistused, mida vägivald ähvardas tee peale veeretada, koristati kõrvale. Ja pea voolasid uued mõtted võimsalt rahva sekka. Kuna Knopken tasahilju ja ettevaatlikult õpetas, tormas tulipea Tegetmeyer edasi. Jutlustes käskis tema väärjumalate ja kujude teenistuse ära heita, kuna Knopken Lutheriga selles arvamises oli, et enne vaja väärjumalate altarid südames ümber lükata ja alles siis kirikus. Aga linnarahvale oli Tegetmeyeri käre viis armsam. Raekohus saatis käskjala käskjala järel peapiiskopi juurde, et
