halastuse pärast. Omakasu ajas mõisat tööjõudu nälja ja surma eest hoidma. Allapoole veeres võlgniku majatalitus, ikka sügavamale. Just teda pidi laenumees hoidma, et ta temal ühes võlgadega näpu vahelt ei kaoks ja tööjõust ja laenust ühtlasi ilma ei jääks. Talupoegade ärakargamine.Ilma jääda võis tema, kui talupoeg oma hädas ära kargas. Elas ta mererannas, siis katsus tema pisukeses lootsikus Soome pääseda. Maismaa meeste jalad ei ulatanud kaugemale, kui mõne naabrimõisniku valda, kellest põgeneja lootis, et ta inimlikumalt oma rahvaga ümber käib, ehk jälle linna, kust teda omanik nii kergesti kätte ei saanud. Ärakargamisi tuli nii sagedasti ette, et paiguti talumaad harijate puuduse pärast sööti jäid. Endise peremehe nõudmisi ei pannud uus mõisnik, kelle juurde talupoeg oli põgenenud, sagedasti mitte tähele. Temale tõi see tulu, kui talupoeg tema maa peale asus ja selle eest temale tegu tegi. Kargamisevastased määrused.Et endid kahju eest kaitsta, astuvad võimumehed 15. aastasajal oma keskel ühendusesse ja kohustavad endid vastastikku ärakaranud talupoegi ligemalt määratud tingimistel endistele peremeestele tagasi andma. Ainult linnad, nimelt Tallinna, panid nendele nõudmistele julgesti vastu. Linnad ei anna ärakaranud talupoegi välja.1513 seletas Tallinna, et linn ilma talupoegadeta väliste vaenlastega ei suutvat toime saada. Ka ei kutsutavat talupoegi mitte. Nad tulla ise. Tallinnas valitsevat vana kombeõigus, mille järele võõras rahvas vabalt tohtivat tulla ja minna. Inimeste mäletamisest saadik ei olevat kunagi, nagu mõisnikud nõudvat, talupoegi köidetult ja vangis välja antud. Seda ei võivat ka Lüübeki õiguse järele mitte kuidagi sündida. Nagu Lüübekis, mõistetavat Tallinnas õigust vaesele ja rikkale, vaimulikule ja ilmlikule inimesele, kodanikule ja talupojale, kõige ülemale ja alamale. Ka laenuisandate oma maa peal, ordu valitsuse all ja piiskoppide ja linnade valdades näitab talupoegade põlv esiotsa kergem olevat kui omakasu nõudjate laenumeeste maa peal. Sagedasti määravad nemad vanemal ajal omalt poolt maksud ja teoorjuse ära, mis laenumehed oma talupoegade käest tohivad nõuda. Aga mida vägevamaks laenumehed läksid, seda vähem mõjusid niisugused käsud ja keelud, ja aegapidi võitsid laenumeeste mõtted ja ümberkäimise-viis ka laenuisandate oma maaosades. Kohtumõistmine läheb laenumeeste kätte.Ka kohtumõistmises jäi talupoegade eneste kätte ainult veel paremate aegade vari. Seaduse järele ei olnud mitte laenumees kohtumõistja, vaid ainult kohtu juhataja. Otsust tegid talupojad, kes teisest vallast valiti, et nad kaebtusealuse vastu erapoolikud ei oleks. Aga kust pidid
52
