Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/5

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Sissejuhatuseks.

Aastat 17 tagasi hakkas P. Schmidti kulul ilmuma Dr K. O. Lindequisti „Üleüldine ajalugu“ eestikeelses tõlkes. Meie tollekordses kehvas ajaloolises tõlkekirjanduses oli see suureks ja silmapaistvamaks sündmuseks, mis õnnestada võis ainult meie intelligendima ja arukama linna ja maa lugejate-ringkonna elavama osavõtmise tõttu ettetellimiste näol.

Eesti ajaloo ülevaate ilmuvasse üleüldisesse ajalukku pidi kirjutama Villem Reiman, kes kahtlemata siis üks ärksamatest, anderikkamatest ja silmapaistvamatest meestest oli. Laiem, arusaajam Eesti ringkond, iseäranis positiivne rahvusmeeleoluline, tundis Reimani tulise isamaalasena, kel julge meeleolu ja kindel usk rahvasse ja tõusvasse Eestisse oli. Reiman oli rahvuslik idealist, kuid tema idealismil ei olnud mingit tegu lääge, vesisevõitu, maitsetu 90. aastate degenereerunud epigoonide idealismiga ega õõnsa paatosega, mis nii elu ja kunsti lahjalt siin-seal avaldas, kas ajaleheveergudel või kirjanduslikes töis jne.

Villem Reiman oli uue rahvusliku tõusengu, uue renessangsi, kui nii võiks ütelda, virguva, tõusva rahvusliku Eesti esprit, täis tuld, visadust ja ennastsalgavat askeesi, mis oli nii iseloomuline selle aja juhtivale, mõtlevale, rahvusliselt mõtlevale ringkonnale.

Tollekordses poliitilises, ühiskondlik-kultuurilises õhutuses oli rahvuslik idealism sunnitud peljupaika otsima loovate isikute ennastsalgava askeesi rüü taha. Kuid mis pea-asi oli — uus vool oli ühenduses rahvaga ja eluga, ta jõi sügavatest, rahva hinge ärapeidetud jõulätetest.

Reiman kui ajaloolane on ulatavam, avaram, tugevam kui paljud teised eestlased enne teda, kes ka kodumaa ajalooga kuidagi tegemist on teinud. Vahe nende ja Reimani

5