aga „rüütli viisi“ elasid. Kõrgemad, mõisnikuseisusest ristisõitjad (nobiles) ei jäänud mitte siia, vaid need läksid koju tagasi, kui patud ära olid pestud. Jääjad olid vaesemad inimesed, kel kodu kitsaks jäi, kuna siin võimalik oli kergesti jõukaks ja ruttu mõjukaks saada. Sedamööda leiame laenumeeste killast tihti ka linnakodanikka ja kaupmehi. Muud ju nende käest ei nõutud, kui et sõjateenistusele kõlblikud oleksid. Vana rüütlivere peale ei vaadatud. Esiotsa anti laen neile ainult lühikese aja peale tarvitada. Laenude saamine, pidamine, pärandamine.Suri laenumees, siis läks tema maaosa maaisanda kätte tagasi ja see võis tema anda, kellele tahtis. Suri maa pärisperemees, siis pidi laenumees tema järeletulijat paluma, et see tema õigused uuendaks. Aga pärastpoole oskasid laenumehed maaisandate kitsikusi osavasti tarvitada ja muretsesid enestele tähtsaid eesõigusi: maatükk kinnitati endise tarvitaja järeletulijatele; anti mitme põlve peale, niikaua kui temal meestesoost järeletulijaid oli; lubati ka tütardele pärandada; jagati tervele suguvõsale pärimiseõigus. Nii alla suruti laenuandja õigused, et laenusaajad laenuosa oma pärisomanduseks hakkasid pidama. Laenuandjad pidid pealegi seda neile veel mitmesugustes „õiguste“ ja „armude kirjades“ kinnitama, ehk „õigus“ laenuisanda meelest küll sula ülekohus oli ja „arm“ muud ei olnud, kui laenuisanda sunnitud järeleandmine.
Ordu laenumehed.Sõjakas ordu, kel ordurüütlid muidugi tugevaks ja harjunud sõjaväeks olid, ei tarvitsenud laialisi maalamakaid ja õigusi laenumeestele välja jagada. Tema ise valitses otsekohe (Vögte, advocati kaudu) maa ja rahva üle ja pani kasud oma kaukasse. Kui siiski vahel ka ordu laenumeestest kõneldakse, siis olid need enamasti väikemaapidajad, esiotsa ka vahel maa päriselanikud, kellele kümnise ega muid õigusi teiste talupoegade üle ei antud, vaid kes oma maatükki ise oma jõuga ja nõuga harisid ja ordut selle eest sõjas ratsa ehk jala aitasid, ehk tarbekorral vahi ja käskjala ametit pidasid.
Vaimulikkude isandate ja Daani laenumeeste võim ja õigused.Laialise voli andsid vaimulikud valitsejad ja Daani kuningad oma laenumeestele, kelle kohused selle eest sõjas ka raskemad olid, sest nende käest nõuti „rüütli teenistust“ raudriideis ja alati ratsa oma kulul. Sellevastu said nemad õiguse 1) maa üle, mille piirid laenuisand määras. Maa hinda aga kaaluti selle järele, kui palju maa peal töövõimulisi harijaid elas. Laenumees sai 2) voli maa peal oleva rahva käest maksu ja tegu nõuda. Et senine vabamees ennast mitte heaga teise sulaseks
48
