appi ja lubavad Rootsi alla heita. Aga abi on alles kaugel. Palju varem jõuab ordumeister Burchard von Dreynleve Järvamaale. Et sõjaväel aega oleks järele tulla, hakkab tema silmakirjaks eestlastega läbirääkimisi pidama. Paide lossi kutsub ta talupoegade saadikud kokku. Olevat saksad süüdlased, siis tahtvat tema hoolt kanda, et asi paraneb.
Neli Eesti kuningat ise ilmuvad 3 poisi saatel. Paide lossi aias võtab Dreynleve nad oma ülemate juuresolemisel 4. mail jutule. „Mispärast olete teie ometi kõik sakslased, vanad ja noored, nõnda hirmsasti ära tapnud ja surnuks löönud?“ küsib ordumeister. Siis kostis üks kuningatest: „Meid vaevati ja vintsutati nii kaua, et meie enam ei jõudnud ära kanda.“ Küsis meister jälle: „Mis põhjusel nad vaesed Kloostrimõisa mungad surnuks löönud ?“ — „Neil oli süüd küllalt, ja kui veel üks sakslane elus olla, küünra pikkune, siis pidada ka see surema. Kui ordumeister neid tahta alamateks vastu võtta, siis lubada nad temale sõnakuulelikud olla, muidu aga mitte kedagi junkrut ehk isandat sallida.“ Valjusega seletab ordumeister, temal ei sündida mitte niisuguseid mõrtsukaid karistuseta jätta, kes teo ära teinud, nagu seda ei olevat kuuldud maailma algusest saadik. Ühtlasi käsib tema kuningad vangi viia. Kuulmata ustavusemurdmise pärast lähevad kuningad vihaseks ja nõuavad, et nad vabalt oma väe juurde lastaks. Üks neist kargab Järvamaa sundija kallale. Kõik vangid raiutakse nüüd tükkideks. Verine sõjamäng peab algama. Õnnetumate eelvõitluste järele puutuvad eestlased Tallinna müüride all ordumeistriga kokku. 14. mail tuli lahing. 3000 eestlast langes. Viis päeva pärast seda jõudis Rootsi abivägi Tallinna sadamasse. Liig hilja. Haapsalu alt põgenevad eestlased metsadesse ja soodesse, kui raudmehed lähenevad. 5000 Pihkva venelast, kelle palvele kaks Harju meest läinud, tapavad Tartu piiskopkonnas harjulaste vendi, kuni sakslased Otepää ligidal neile vastu astuvad ja nad taganema sunnivad.
Mäss Saaremaal 1343, 1344, 1345.Saarlased seadsid mässu alguseks jakobipäeva 1343. a. Sakslased tapetakse maha, preestrid uputatakse meres ära, Pöide loss piiratakse ümber. 8-päevase vastuseismise järele lubab sundija end alla anda, kui eestlased teda lossirahvaga vabalt lasevad ära minna. Saarlased lubavad, aga tee pääl — vist Tumula mõisa ligi, püha ohvrikivi juures — kargavad nad äraminejate kallale ja viskavad nad kividega surnuks. Et sakslased seda tegu ei kingi, on saarlastel selge. Aegsasti valmistavad
