läks iga aastaga kitsamaks. Rahva meelest, kes seni piirita omavoli oli maitsnud, karja kasvatades ja linda püüdes laialt ümber käinud ja laevadega väljamaale sõitnud, oli uus kinnine elu, nagu oleks lind puuri pistetud. Ka kodune omavalitsus võetakse ära ja võõrad mõistavad kohut. Maa, mis seni eestlase tarvitada ja tema pere ülespidamiseks oli, läheb osalt täiesti võõraste kätte, teise osa tarvitamise eest pannakse maksud ja orjused peale. Peale kümnise-maksu kiriku heaks, sõjateenistuse ja losside ehitamise maa kaitsmiseks ja teotegemise uute maaperemeeste ülespidamiseks tuli teisi koormaid, nagu adraraha, ja kitsendusi, nagu omanduseõiguse rikkumist, ühtelugu juurde. Paavst Gregor IX ja Saksa keiser Friedrich II katsuvad rahva olukorda parandada.Moodena Villemi seletusest a. 1238 juba näeb paavst Gregor IX, „et paganad Liivi- ja Eestimaal enne ristimist orjapõlve ikkest vabad on olnud, aga sakslaste Püha Maarja ordu vennad ja mõned teised, niihästi vaimulikust kui ilmlikust seisusest kiriku ametmehed ja teiste seisuste inimesed püüavad ristitud rahvast orjapõlve ikendada ja neilt nende vara riisuda“. Veelgi varem avaldab keiser Friedrich II selle üle meelepaha, „et inimesed Liivi- ja Eestimaal ja muudes ligemates maakondades selle kartuse läbi ristiusust tagasi hirmutatakse, et pärast ristimist nende vabadus maaherrade poolt orjapõlveks võiks muudetud saada“, ja keelab kõvasti „nende külge hakata, neid koormata, neile liiga teha ja nende rahu rikkuda.“ —
Eestlaste katsed vabadust uuesti saavutada.Aga Jumala asemik oli kõrges, kuningas kaugel. Nende kaitsekirjad ei mõjunud, eestlased pidid ise katsuma koormat kergendada, oma põlve parandada. Iga kord, kui välised vaenlased nende peremeestele kitsikust tegid, olid nad valmis mässu tõstma. Ja niisugused kitsikused ei lõpnud iial mitte. Ordu vali käsi oli kõikide naabrite vastu ja kõikide käsi ordu vastu. Sinna juurde tulid alalised kodused rüselemised sakslaste ja daanlaste, orduvendade ja piiskoppide vahel. Iseäranis kardetavaks läksid sakslaste kokkupõrkamised kurelastega ja leedulastega. 1236 käisid ordurüütlid ja ristisõitjad, nagu harilikult jälle, Leedumaal „paganate pärandust“ riisumas. 22. septembril tulid Saule lähedal äkitselt leedulased peale. Ordumeister Volquin ja 50 ordurüütlit langesid leedulaste nuiade all. Mõõgavennaste ordul oli ots käes. Jätised ühendati Saksa orduga Preisimaal. 60 Saksa orduvenda saadeti Liivimaale appi. Nende üle seati Hermann Balk maameistriks. Eestlaste käekäigusse puutus uuendus ainult rõhuvalt. Maa valitsejatel seisis nüüd hädakorral kindel tugi selja taga. Eestlaste vabaduse kättesaamise lootused kahanesid.
