kes end meeleheitmisega kaitsesid, raiuti maha, isegi naised ja lapsed, niisama 200 venelast ühes vürst Vjätshkoga. Ainult ühele Susdali suurvürsti laenumehele kingiti elu ja hobune, et et ta koju sõnumeid viiks Tartu langemine 1224.Tartu langemisest. —
1224. aasta lõpul valitses jälle rahu Eestimaal, aga mitte kosutav rahu, vaid surmavaikus laotas ennast üle vereväljade ja põletatud külade: „mis liikus, oli mõõk löönud, mis seisis, oli tuli söönud.” Ainult saarlased hingasid Riia lahe ja väinade varjus veel raasuke vaba õhku.
Paavsti saadik Moodena Villem Liivimaal.Et võimumeeste tülitsemist maade jagamisel vaigistada ja allaheidetud rahvaste uut seisukorda seletada, läkitas paavst Honorius III aastal 1225 Moodena piiskopi Villemi laialise volikirjaga Liivimaale. Saadik püüdis meie maa olusid tundma õppida, käis maa risti ja põigiti läbi ja õiendas igal pool segaseid asju, niipalju kui jõudis. Võimumeeste vahel võttis ta uue maade jaotamise ette ja jättis ühe osa paavsti otsekohese valitsuse alla. Maa päriselanikka kaitsis ta sakslaste ja daanlaste rõhumise eest ja nõudis neile isiklikku vabadust ja õiget kohut. Kus ta nendega kokku puutus, kuulutas ta neile tõlkide läbi armuõpetust ja käskis neile kirikuid ehitada. Oma asemikuks jättis tema kaplaani Johannese ja saatis temale veel Ojamaalt ristisõitjate salga abiks, et vastupanijaid riidlejaid sõnakuulmisele sundida.
Saaremaa langeb sakslaste kätte 1227.Aga mitte seks ei tarvitatud uusi ristisõitjaid, vaid otsustavaks sõjakäiguks Saaremaale. Ühendatud sakslaste vägi, 20.000 meest, läks 1227. a. algusel üle libeda jää ootamata saarlaste kaela. Muhu linn Linnnuse võeti tormiga ja põletati tuhahunnikuks, ka kindel Valjala Saaremaal ei jõudnud kaua vastu panna. Viimased vabad eestlased langesid Saksa valitsuse alla. Sakslased ei olnud nüüd mitte ainult kuival maal, vaid ka Läänemerel peremehed. Kartuseta ja takistamata purjetasid sest ajast saadik Saksa kaubalaevad Liivimaalt Saksamaale ja tõid sealt kaupa, sõjariistu ja uusi ristisõitjaid kurelaste ja leedulaste vastu kaasa. Alberti surm 1229.Rahuga võis piiskopp Albert 17. jaanuaril 1229 hingama minna. Saksa ajalookirjutajad ülendavad teda Liivimaa vaimulikuks ja vaimseks isaks, Eesti rahvale oli tema armuta, verivaenlane olnud, kes ära ei väsinud teda eluaeg raudvitsaga lõhkumast. —
Vabaduse kaotamise tagajärjed.Raudne aeg algas Eesti rahvale. Poliitiline iseseisvus kadus jäädavalt. Mis see tähendas, seda ei jõua meie enam aimatagi. Isiklik vabadus ja liikumiseõigus
24
