Harjumaale. Seal aga tuli uus pööre. Venelaste osavõtmine sõjast.Venelased, kes seni sakslastega võidu Eestimaal olid riisumas käinud, märkasid hädaohtu, mis neid õhtu poolt ähvardas. Pihkva vürst Vladimir arvas enesel Ugandi kohta omanduseõigusi olevat ja algas sõja. Eestlased, kelle vabadus kadumas oli, tervitasid uut abimeest rõõmuga ja ruttasid Saaremaalt ja Harjust kui ka Sakalast venelaste seltsi. Veebruarikuus 1217 lõi Vladimir 20.000 mehega leeri Otepää alla üles. Riiglaste abivägi ei jõudnud piiratuid päästa. Kindlus langes, sakalaste kättemaksmise-käigud ulatasid sügavasse Lätimaa sisse, ristitud eestlased raputasid ikke õlgadelt. Sakslased olid Ugandist ja Sakalast täiesti välja tõrjutud ja Eestimaa silmapilguks jälle vaba.
Piiskopp Albert toob uusi abivägesid Saksamaalt.Suures hädas sõitis Albert Saksamaale ja kutsus „usklikud“ Maarjamaad päästma. Suvel 1217 jõudis Holsteini hertsog Albert parajaks ajaks veel Riiga. Sest vahepeal oli mässutuli Eestimaal kõrgesse loitma löönud. Leole vanem Lembit oli kihelkonnast kihelkonda lennanud ja hõõguvat vihavaenu vabadusevõitjate vastu osanud lõkkele õhutada. Novgorodi olid rohked kingitused saadetud, et vägevat kaubalinna appi meelitada. Aga Novgorodi suurvürsti Mstislavi ei leitud kodust. Tema asemik Svjätoslav tõotas appi tulla, aga mitte kohe. Kuid eestlased ei läbenud ega võinud oodata. Tugev riiglaste vägi lähenes rutuga lõuna poolt. Paala kaldale kogus Lembit 6000 sõjameest kokku. Kuus nädalat oodati Vene abiväge. Asjata. Siis mindi teele, sest riiglased olid juba Viljandi jõudnud. Madisepäeva lahing 1217.Madisepäeval 1217 põrkasid 10 versta Viljandist, arvata praeguse Vanamõisa küla kohal, vastased kokku. Eestlaste vahva vanem Lembit ja riiglaste ustav abimees Kaupo langevad lahingus. Sakslaste suurem sõjakunst ja kange raudriie võidavad siiski. Võidusaagiks langeb Sakala uuesti sakslaste kätte. Saarlased, kes Salatsi jõe ääres riisumas käivad, lüüakse tagasi, terve mereäärne maa kuni pärastise Tallinna linnani sunnitakse maksu alla, ka Järvamaa lubab ennast ristida lasta. —
Aga Ugandi jäi vabaks, Saaremaa oli alati valmis maa ja mere peal röövsalkasid välja saatma, sakslasi ei võidud silmapilkugi usaldada, venelased olid järgmisel aastal oodata. Kui nende vastaste soovid ja kasud ka vastuoksa läksid — ühes asjas olid nad ühemeelsed: viha sakslaste vastu liitis nad ikka uuesti kokku. Eestlased sõdisid vabaduse, usu, isaisade viisi eest, venelased ei võtnud mitte sallida, et võõrad nende mõjukonda tulid ja neile tee mere ääre kinni panid. Kõik see tegi
